saatuse tahtel...
...ütles müüja...ja ma lahkusin tühjade kätega...ehk siis pidin saama kätte oma uued lillad prillid (:D)...aga vot ei saanudki, sest (nagu müüja ütles) juhtus see, mis juhtub ülimalt harva...prillide tegemisel läks klaas katki...nojah...ma siis ootan...ei ole mul kuhugi kiiret...
...aga autoga sõitsime ka täna...ja kitsed on targaks läinud...eemal oli üks kits...ja ta ootas tee ääres ilusti, kuni võtsime hoo maha...ja alles siis ületas teed...lahe igatahes...
"Homme oleme nii, kui poleks meid olnudki,
kõnnin mööda sust nii, kui poleks sind tundnudki.
Kui palju anda ja võtta võib õhtu,
ei suuda näha ma veel me lool lõppu,
kuid ometi...
Homme oleme nii kui poleks meid olnudki."
...aga homme pean back to reality minema...aga vähemalt viin ma pisikese taevatüki kaasa...serbett maapähklitega (mis on vist põhimõtteliselt puhas suhkur ja juurde pole märgitud kaloreid...vist selleks, et inimesed rabanduse ei saaks)...mmm......ja üldse...aasta tagasi ma praktiliselt ei söönudki magusat...aga nüüd tartus, olen seda sööma hakanud jubedalt...ja üldse on palju muutunud...aga sellest me praegu ei räägi...vot...
ilus õun...ussita....
...aga täna olen ma positiivsus ise...rõõmus olen...kodus olen...linnupojaga mängimine mõjub lihtsalt nii hästi...
...täna mul pole muresid...
...rohkem siirust südamesse!
ja sõime linnupojaga kahepeale ühe suure ja magusa õuna ära...hää oli...
küll on kena kelguga hangest alla lasta...
elu...
läheb...
stabiilselt...
allamäge...
...aga ma ei süüdistagi üldjuhul kedagi peale iseenda...
...et midagi muuta...selleks pean ma endas midagi muutma...ainus, kes inimest aidata saab, on ta ise...
...aga ma ei taha muutuda...muutuda külmaks karjääriinimeseks, kes ei näe ega kuule midagi "tõelist"...ma lihtsalt ei võta neid norme...kohustusi...reegleid...omaks...minul on minu reeglid...ja seetõttu pean leppima ka tagajärgedega...
nojah...eks ta ole...
ükspäev nägin üht vaatepilti ühiskonna heidikust, mis on mul siiani meeles...üks kodutu, kel oli koer...nad olid tee ääres...eemalt lähenes suure kiirusega auto...kui kodutu seda märkas, võttis ta kohe koera kaelarihmast kinni, et koer auto alla ei jookseks...looma käitumine on ju siiski ettearvamatu...lihtsalt nii tore on, et inimene hoolib millestki...millestki, mis on "tõeline"...
Benassi Bros feat. Dhany...Every Single Day...
Tema Põrgulik Majesteet...
üldiselt pole mul lemmikuid...
on asjad, mis meeldivad...ei meeldi...või mille suhtes on mul jumalikult ükskõik...
aga...
alati leidub erandeid...
HIM..."Join Me"...lemmik...
...kas ingel või saatan...selles on küsimus...
elu maalis...
...mõtlen siin...et pole ammu midagi joonistanud...ja lugenud...
peaks selle asja käsile võtma...
kui on valida kahe erineva pildi vahel, mis oma väärtuselt on võrdsed...kuid ühel on teostus parem, teisel mõte...siis kumba valida? ...mina ei suuda otsustada...tahan mõlemat...
Andrea Bocelli...Ave Maria...(...järgmine tükike taevast...varsti on puzle koos:))
ananassi tahaks...
hästi saamatu tunne on...
tundub, et teised saavad oma eludega suurepäraselt hakkama...ainult mina ei saa...aga võibolla oskavad nad lihtsalt oma ebakindlust/probleeme hästi varjata...mina ka ei tea...
tahaks lihtsalt koju...kus on rahu ja vaikus, kus keegi ei karju...peita end kõige negatiivse eest oma tuppa ja magada oma voodis, kus uni on kõige magusam...ja mitte mõelda selle peale, kui halb maailm on...
aga tegelikult ei ole ju maailm halb...maailm on imeline...aga inimeste loodud ühiskond on vigane...avaldab survet...kohustab tegema asju, mida muidu ei teeks...ja eks looduslikult valikul on siin ka oma osa...seadus töötab laitmatult...tugevam jääb ellu...aga mina ei ole tugev...mina olen mina...
miks ma hakkasin siia üldse kirjutama...mul ju polegi tegelikult midagi tarka öelda...
eks mõnes mõttes kehtib siin see, et...nö loomingu läbi on ka inimene surematu...vähemalt üks oluline osa temast...mõtted...olgu need kirjutised kui algelised ja mittemidagiütlevad tahes...nad on siiski minu mõtted...ja vahel lihtsalt tuleb tahtmine end tühjaks kirjutada...
ja sellisest variandist olen ka kuulnud midagi et...mõnikord lasevad psühholoogid patsiendil mure üles kirjutada ja siis hiljem seda lugedes ei tundugi see mure enam nii suur...paberile pandud mure on pool muret...;)
igatahes väsinud olen...kõigest...
...ja tundub, et mulle meeldib hädaldada...
mõni paksema nahaga inimene ütleks siinkohal, et...saa üle juba ükskord...sa ei ole ainus, kel mured on...inimesed nälgivad ja külmuvad surnuks, aga minul on näiliselt kõik vajalik olemas...ja halamine ei aita nagunii...
ma tean seda isegi...ma tean ju tegelikult, et mul pole õigust kurta... ma pole ainus, kel mured on...aga mis see teadmine mulle annab?
tükike taevast...
ma pühendaksin terve ühe postituse ühele toredale inimese väljamõeldisele...Raffaello`le nimelt...ja tema ongi jumal...või siis vähemalt jumalikult maitsev...:)
ma arma...kao minema...
...tahtsin vaid mainida, et mõnikord on lahe kell kolm öösel inimtühjadel tänavatel jalutada...ja niii soe oli ka väljas...mõnus...
The Beatles...Let it be...
tuli ja vesi...
...ja täna nägin veelgi imelikumat und...olin jälle kuskil hästi kõrgel...mingi ülikõrge puuriida otsas...ja see põles...oli suur tulekahju...ja kõik üritasid seda kustutada...viisid sinna vett...ja tuli jäigi väiksemaks...aga päris ära ei kustunudki...aga mitte see polnud imelik...vaid see, et iga kord, kui olen kuskil kõrgel olnud...olen sealt alla kukkunud...aga seekord ei kukkunud...kõndisin seal üleval hästi ettevaatlikult ja hoidsin kõvasti kinni...ja all ootas mind linnupoeg...tahtis minu juurde tulla...
ja pärast oli mingi udune ja vihmane ilm ka...ja kael on täna nii valus millegipärast...
ok...aitab selleks korraks unenägudest...tagasi muusika juurde...
Tori Amos...Precious Things...&...Strange Little Girl...
ja veel midagi...
kummalist und nägin...või siis unesid...tervelt kolme täiesti erinevat unenägu, kuid mis olid samas mingi peene niidiga omavahel seotud...kummalisel kombel on mul need nii selgelt meeles...
üks uni oli sellest, et oli talv...lund tuiskas...ja mul oli vaja jõuda kuhugi...ja isa viis mind autoga...aga auto oli natuke katki...ning ühes kohas oli pargitud minu kunagise sõiduõpetaja auto ja ta ise oli ka seal...ja järsku olin mina roolis ja ma riivasin sõiduõpetaja autot...ja ma pöörasin pea ära, et ta mind ära ei tunneks...aga ta vist siiski tundis ja mul oli häbi...ja siis oli jälle issi roolis...ja tee muutus järsku nii kitsaks ja läks hästi järsult allamäge...ja ma kartsin, et issi sõidab teelt välja...aga ei sõitnud...jõudsime ilusti kohale...kohta, kus oli paar majakest ja järv...ja palju inimesi...
...ja kaks ülejäänud unenägu jätan ma enda teada...igaks juhuks...;)
David Grey...Sail Away...
ärge ahistage mind...
miks keegi ei küsi minu käest, kas ma tahan suureks saada?
miks ma pean tegema asju, mis on mulle vastumeelsed...miks ei võiks ma jääda elu lõpuni lapseks, kes ei pea millegi pärast muretsema...kelle elu on turvaline ja soojust täis...kes ei tee midagi muud, kui mängib ja imestab muinasjutumaailma üle, kuhu ta sattunud on...avastades iga päev midagi uut ja hämmastavat...
miks...
oskab mulle keegi vastata?...ma vajan vastuseid...
Tori Amos...Summertime...
nii külm on...
...soojust tahaks...
...ja kui sa täna naerad...siis homme nutad...tasakaal valitseb kõikjal...no peaaegu...;)
...ehk on tõesti kõige õigem olla kõige suhtes ükskõikne...
Damien Rice...Sad Eyes...
valge tuvi...
ma olen hull...või hakkan hulluks minema...või kujutan ette, et olen hull...või tahan olla hull...
kõnnin mina siis asfaltteel...ja täiesti tunnen, kuidas maapind võngub....no ei saa ju see võimalik olla...või mis?...järelikult kehtib vist üks ülalpool mainitud võimalustest...kas hull olla on halb? ...kõik oleneb muidugi, mis vaatenurgast vaadata...
...ja mina ei usu, et oleks mingi kaasasündinud andekus...miks üks oskab midagi paremini, kui teine...ma arvan, et ka andekus sõltub mõtlemisest...inimesed mõtlevad erinevalt...andekas saab olla siis, kui inimene suudab oma mõtte vabaks lasta...mõnes mõttes lämmatab ka liigne mõtlemine loomingu...tekib kramp...ja siis ei oskagi...
...ja üks asi ei anna mulle ikka rahu...aasta tagasi jalutasin ühel õhtul mööda emajõge koju...ja näen mina seal valget hobust...kui tõenäoline on, et sa näed peaegu tartu kesklinnas valget hobust? ...see on naljakas...aga ma tõesti nägin teda...hommikuks oli ta küll kadunud...:)
...ja just praegu tuli mu neljaaastane vennatütar minu juurde ja ütles kurvalt: "elisabethi isa lubas mu maha paugutada"...jah...suletud nõiaring...mis muud...
...ja linnud on ka eriti julgeks läinud...kõndisin ühest valgest tuvist paarikümne sentimeetri kauguselt mööda...ja ei teinud must väljagi...ja otsis maast toidupalukesi edasi...:)
...aga elu ongi vahel naljakas...ja kummaline...
David Grey...This Years Love...
ja nii ongi...
ilus sügis on selleks korraks vist läbi...aga ta oli tõesti ilus...nüüd on siis kord koleda sügise käes...juba eile sai tunda selle tõelist palet...külma...tuulist...märga...ja veelkord külma palet...ei ole just kõige toredam, kui jäine tuul sul näo ära jäätab...mis tuletab mulle veel kord meelde, et salli ja mütsi on vaja...mul oli kunagi suht hea mälu ja keskendumisvõime...aga nüüd ei ole sellest eriti midagi järele jäänud...eks see palja peaga käimine soodustab vist tõesti puudulikkust seal üleval pool...
tahaks tõesti elada seal, kus on alati soe...mitte ainult soojuse pärast...vaid ka sellepärast, et kui aasta otsa oleks nagu suvi, siis kaoks ajataju ju täiesti...siis ei mõtleks vist nii tihti sellele, et aeg läheb nii kiiresti...õigemini...aeg on mulle täiesti haiglaseks kinnisideeks saanud...ja vähem kui nelja kuu pärast on jälle sünnipäev...JUBE...20 on nii hirmuäratav number...aga tegelikult ma juba olen ju 20....naljakas on see, et peaaegu mitte keegi meist ei tea oma õiget sünnipäeva ehk päeva, mil meie elu sai päriselt alguse...
...ja kuidas saab midagi tekkida tühjusest...ja kuidas on võimalik, et ma elasin pool tundi oma elust rakuna...nähtamatu osakesena...
...viibin pidevas hämmingus...see kõik on lihtsalt ülemõistuse kreisi....:)
Tori Amos...Winter...
linnupoeg...
"Issake...ärge ometi koera pärast töinake....
Kui külaelanikud armastaksid iga oma küülikut nii...nagu armastas tema Kareninit...siis ei suudaks nad mitte ainsatki tappa ja sureksid varsti nälga koos oma loomadega....
Ta tunneb end oma armastuses koera vastu üksildasena. Armastus koera vastu tekitab inimestes pahameelt..."
...mingis mõttes on linnupoeg mulle kõigist inimestest olulisem...kõige tähtsam...ma ei saa sinna midagi parata...ei saa...ega tahagi vist...
helisev muusika...
vaata...vahel ju juhtub ka kõige rahulikemate inimestega nii, et tahaks ennast kuidagi välja elada...kõik need negatiivsed emotsioonid, mis on aja jooksul kogunenud...on vaja endast kuidagi välja saada...aga meetodeid, kuidas keegi seda teeb, on sama palju kui inimesigi...mõnele meeldib teisele näiteks kirvega pähe lüüa...aga kui see tundub liiga vägivaldne, siis võiks kuulata Papa Roach`i "Getting away with murder"...see lugu sobib selleks suurepäraselt...ja keegi ei saa viga ka...;) ...nii et soovitan terviseks seda lugu mõnikord kuulata...mõnus lugu on...
...ja ära kunagi alahinda muusika mõju.... Inimese meeleoluga...emotsioonidega saab mängida...ja üks viis seda teha on...kuulates erinevat muusikat...
...ja "helisevat muusikat" olen ma näinud...noo ikka väga palju kordi...ja vaatan ikka ja jälle hea meelega uuesti...hea film on...ja minagi olen käinud Mirabelli aias...lahe oli...
mis juhtub siis kui...
...kell lööb kesköö tundi?
...siis muutub ühes maailma otsas kaunis printsess taas tuhkatriinuks...
...ja teises maailma otsas muutub mõni meist, taltsutamatu söögiisuga olendiks...:) ...see on isegi naljakas, et öösel tuleb selline isu...isu igasugu asjade järele...
aga ok...jätame naljad...homme on eksam...ja asi on tõsine...jee right...
kuidas vaikust värvidesse saada...?
"Tomàš mõtles sellele, et too tütarlaps unenäost ei sarnane mitte ühegi naisega, keda tema oma elus on kohanud.... Tütarlaps...kes näis talle kõige intiimsemalt tuttav olevat...oli just täiesti tundmatu...
Ta ihkas olla kaua Sabinaga teineteise embuses...vaikida...mitte iialgi enam mitte ühtegi lauset ütelda ja lasta naudingul kokku sulada muusika orgiastilise mürinaga.... Selles õnnelikus imaginaarses lärmis ta uinuski..."
...Sugarbabes...Caught in a moment...
Unenägu pole ainult teadaanne, vaid ka esteetiline aktiivsus...kujutlusvõime mäng, mis on väärtuseks iseeneses. Unenägu on tõenduseks sellest, et fantaseerimine...unistamine sellest, mis pole tõeks saanud...kuulub inimese kõige sügavamate vajaduste hulka...
silmad on hinge peegel...
"Me kõik vajame, et keegi meid vaataks. Meid oleks võimalik jagada nelja kategooriasse selle põhjal, millist tüüpi pilgu all me tahame elada. Esimene kategooria igatseb lõputu hulga anonüümsete silmade pilku...publiku pilku....Teise kategooriasse kuulujad vajavad elamiseks paljude neile tuttavate silmade pilke.... Kolmandas on need, kes vajavad armastatud inimese silmade pilku.... Ja siis on olemas veel neljas kategooria...kõige haruldasem...need...kes elavad eemal viibivate inimeste kujuteldava pilgu all.... Need on unistajad..."
... ja hing valveta
tahab vabalennul hõljuda,
et öö võluriigis
täiel rinnal tuhatkordselt elada...
Ma armastan asju...
on inimesed, kes kõike kritiseerivad...kes arvavad, et nende maailmanägemus on ainuõige...ja on inimesed, kes üritavad mõista...mõista, miks asjad on nii nagu nad on...mõista seda, miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad...
Ma armastan asju
sest asjad ei nuta
sest asjad ei naera
sest asjad on.
Sest nendes on millegi
õilsama läte
ei nuta ei naera
vaid lihtsalt on.
Kui muu kõik on läinud
ja üle käte
siis asjad on armsad
neis midagi on
mis sellest ei muutu
et läbi me käte
on käinud ja käivad
nad on mis nad on...
...ma võtan endale julguse...pühendada see Hando Runneli mõttetöö tulemus...tartu Uue ja Ilusa kaubamaja avamisele...ilusat osturallit kõigile...
udus lendlevad ämblikuvõrgud...
kui laisk saab olla?
see ei ole ju päris normaalne enam, kui ma ei viitsi isegi magama minna...aga mis ma sinna parata saan....ei saa ju...tahaks hoopis muusikat kuulata...lihtsalt hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni...ja tahaks midagi asjalikku kirjutada siia...aga jah...:D olen leplik ja lepin möla ajamisega...vähemalt esialgu...kõik ju ei saagi olla ajugeeniused ja suured filosoofid...vähemalt nii meeldib mulle end lohutada...ja üldse on mul tunne, et ma olen täielik pohhuist ja kõik teised võtavad kõike nii tõsiselt...kooli...suhteid...elu...aga elu on ju siiski vaid mäng...ja mängu ei tohiks tõsiselt võtta...on ükskõiksus halb?
selle jutu põhjustas hiline kellaaeg ja üks eriline tee....nii et ärge mind süüdistage segase jutu pärast...;)
...ja miks on nii, et inimene...see kõigevägevam...kardab pisikesi putukaid...pisikest ämblikku, kes ei kujuta absoluutselt mingit ohtu (kui mõned liigid välja arvata)...kust tuleb selline hirm...?
Travis..."Baby on more time"...:)
kurguvalu enneta ikka jäätisega...
mõnikord ei olegi vaja lotovõitu, et inimest naeratama panna...nojah...sõltub muidugi ka inimesest...;)
lihtsalt nii ütlemata tore on, kui inimene tuleb sulle järgi lihtsalt sellepärast, et unustas öelda headaega...tore on teada, et on inimesi, kellele sa tõesti võid korda minna...olgu neid siis tõesti vaid paar...või piisab ka ainult ühest inimesest...
ja liiga ahneks ei maksa minna...pikkade kontsadega tädi arvas, et suudab kolm astet korraga astuda...aga vot sulle...ninuli kukkus hoopis...
ja ma õppisin täna muusikat cd-le tõmbama....jepiii...(tegelt nimetatakse seda vist muusika kirjutamiseks...aga vahet pole...vähemalt minu jaoks...tulemus on ju sama)...arvutigeenius nagu ma olen...ja kehatemperatuur on mul ka üle 37....see on see petlikult soe ilm...
inglite linn...
And I`d give up forever to touch you
cause I know that you feel me somehow
you`re the closest thing to heaven that I`ll ever be
and I don`t want to go home right now
And all I can taste is this moment
and all I can breathe is your life
cause sooner or later it`s over
I just don`t want to miss you tonight
And I don`t want the world to see me
cause I don`t think that they`d understand
when everything`s made to be broken
I just want you to know who I am
And you can`t fight the tears that ain`t coming
or the moment of truth in your lies
when everything seems like the movies
yeah you bleed just to know your alive...
...mõnda lugu sa lihtsalt kuulad üha uuesti ja uuesti...südamest südamesse öeldakse vist ka selle kohta...:)
pole täiuslikumat vormi kui vesi...
Kui aasal kevad haljendab,
sul oma mõtte avaldan;
vast suvel, siis kui pikk on päev,
mu laulu kätket` mõtet näed.
See saladuseks igavest`
peab jääma kõigi teiste eest.
Vaid mina tean ja sina nüüd,
sest ärgu kuulgu keegi muu.
...miks tahetakse alati seda, mis on kättesaamatu...?
ja pihlakad on niiii punased...
hommikul ärkasin üles...ja selline tunne oli, nagu oleks laeva peal või nii...pea käis ja käib omajagu ringi ja üldse on paha-paha olla...huvitav millest see tingitud on...aga üks sõbralik soovitus ka...kui on paha olla, siis ei ole eriti tark tegu kasutada kookose lõhnalist dušigeeli...trust me...;) ahjaa...seda ka veel, et...miks mul on tunne, et kõik vastutulevad inimesed irvitavad mulle näkku...?
võta oma nõrk külg...ja tee sellest oma tugev külg...noo iseasi muidugi, kuidas seda teha...;)
maalilaagris sain teada ühe nipi, mida kunstnikud ja muidu asjaarmastajad võimaluse korral kasutavad...nimelt...kel on prillid (ehk siis ka minul) võib need joonistamise/maalimise ajaks peast võtta...teravat maailma on palju raskem maalida, kui laialivalguvat...
ja tänava peal võiks ka prillid ära võtta...siis ei näe irvitavaid nägusid...;)
elu on karm...aga nohh....midagi pole parata...
enne kui lapsi saad...palun veendu, et... sul on selleks piisavalt tugev närvikava...et sa oled teadlik sellest vastutusest, mida endale võtad...ja et sa üldse oled võimeline last kasvatama...ja mitte lihtsalt kasvatama...vaid et sellest inimesest tuleks ka nö normaalne inimene, kes saaks täisväärtuslikku elu elada...tegelikult ei taha ma olla mingi kuri moraalitseja...aga...lihtsalt kurb on vaadata väikesi lapsi, kes mängimise asemel Piro pargis õllepudeleid korjavad ja kerjavad, et midagi süüa saada...
...miks on nii, et kui ma ütlen, et ma ei taha lapsi...vaadatakse mind kui imelikku...kui südametut inimest?
...ajalugu...ajalukku...aja lukk...aia lukk...
see sõna eelmisest postitusest..."ajalukku"...hakkas mind nüüd pisut kummitama...mõtted hakkasid uitama selle über, et kas on võimalik jääda ajavangi...lõksu...olla ühe koha peal paigal...liikumatult...ja vaadata, kuidas teised sinust mööda lähevad...näed kuidas teised kiirustavad...aga ise oled paigal...
üks lahe optiline efekt on see, kui sa istud rongi peal ja vahid aknast välja...ja näed, kuidas sa teisest, seisvast rongist mööda põrutad...aga tegelt on hoopis nii, et...sinu rong seisab paigal ja hoopis teine rong on see, mis sinust mööda sõidab...
...ja tore on ka lihtsalt segast pilduda...aeg-ajalt...;)
algus my ass...
haaa...ja kui piisavalt tahtmist on...saab kõigega hakkama...noo peaaegu...;)
...tegelt on nii, et ma peaksin hoopis muude asjadega tegelema praegu...microsoft accessiga näiteks...aga nähhh...alati ei lähe nii nagu plaanitud...ja see blogi asi tundub selline huvitav...aga võibolla on see ka sellest, et see on minu jaoks suht uus asi...
...niii...millega jääb ajalukku kaheksas oktoober 2005...sellega, et üks tükike...üks pisike tükike inimkonnast otsustas endale päris oma pisikese bloginurga teha...;)
...iga algus on raske...
...kurjad keeled räägivad, et iga sekund loob keegi endale blogi...niihh...üritan mina siin ka siis endalegi seda moeasja teha...aga nagu iga teinegi asi minu puhul...ei taha see hästi õnnestuda...aga tähtis on ju ka huumorimeelt säilitada...ja julge pealehakkamine räägitakse, et on pool võitu...eks...;)
