ta oli lihtsalt nimi...

"Vana mees kirjutab autobiograafiat. Ta alustab seda sõnadega, mis, nagu mu kadunud Alex mulle kord ütles, peaks olema prelüüdiks ususkeptikuile nende igaõhtuse palve eel. Siin need sõnad on:
"Kõigile, keda see puudutab."

on asju, millelt ei saa enam pilku lahti rebida...
...jäin ükskord viirukisuitsumängu vaatama - miski pole mu pilku tükk aega niimoodi endasse naelutanud...
sellise pildi jaoks vist loodigi sõna - lummav...
no tõesti kuradima vahffa...

aga temperatuurimängud on ka toredad...
kui väljas on palav, siis on kõigil vähe riideid seljas ja kui on külm, siis on kõik riietehunniku alla peitu pugenud...eksju...
no igatahes on sama lugu ka usaldamisega...mida soojem keskkond, seda rohkem inimene usaldab...usaldab olla vahel alasti...usaldab, sest ka teised on alasti...
...aga vahel on keha totaalselt halvatud...on see siis külmast või nähtamatutest niitidest tingitud...ma ei tea...

(džiiisas...ma tõesti üritan vähem siia tulla - vabandust, et sõna ei pidanud...niiet ärge mind siis järgmine kord uskuge, kui ütlen, et ei tule siia enam tükk aega...)

aga mida sina tahaks puudutada...sõrmeotsaga...?
ja mina ei oska veel mängida...
ta alles õpib...ja praegu on ta õpingutega niikaugel, et aimab, mida mäng üldse endast kujutab...
...
võibolla jõuab mina kunagi niikaugele, et oskab teooriat ka osavalt praktiseerida...
jah...võibolla kunagi...ja võibolla kunagi saab muinasjutt reaalsuseks...
...aga üks vähestest reeglitest on:
nukk tuleb alati ise mängumeistri juurde, mitte vastupidi...nukk peab tahtma mängida...et temaga mängitakse...lõppude-lõpuks selleks ta ju loodud ongi...

"See, et ma käitun, nagu teaksin, mis juhtuma hakkab, ei tähenda, et ma tean, mis juhtuma hakkab.
Võibolla ei juhtu midagi."

...mesiniku tütrele on hakanud kodust eemal olles mesi maitsema...

"ajalugu on lihtsalt üllatuste nimistu - see suudab meid vaid järjekordseks üllatuseks ette valmistada.
Palun kirjutage see üles."

...mina on lihtsalt nimi...

"Ja ma tõepoolest püüan mitte kirjutada kogu aeg "hei-hoo".
Hei-hoo.

süda ja mõistus...

...kaks vastandit, kelle vahel toimub pidev võitlus...

"uni - kaardimängija on osad kaardid karpi pannud. Ta ei saa mängida korraga kõikide kaartidega..."
...aga mina ei oska muinasjuttu õieti rääkida...
...ning mõistus käsib olla realist...

julge tüdruk võttis oma julguse kokku ja...
kokku võetud julgus muutus paariks sõnaks...
ja nüüd pole ei julgust ega sõnu...
mida mina kardab?
...mina kardab niiväga, et kui miski talle südamesse poeb, siis see miski võib väga lihtsalt talle liiga teha või teeb see miski temaga hoopis pahatahtlikku nalja...
ta kardab seda niiväga, sest ta ei suudaks katkiminemist taluda...ja sellepärast ta ongi pigem kivi, kes ei lase mitte kedagi ligi...kuigi vahel ju ihkaks...
kivi sees on peidus aga väga õrn kaardimajake, mis väiksemagi liigutuse korral võib ümber kukkuda...

miks on nii, et sa hindad midagi alles siis, kui sul seda enam pole?
ma luban endal nüüd natuke memmekas olla jälle - ma tahan koju ja maale...

"ma olin nii üksi kui inimene olla võib...sellepärast polnudki ehk ime, et 53-st mängukaardist kujunes vähehaaval välja niisama palju fantaasiategelasi..."

olen väikese võõrutusravi läbinud...kõik mida ütlen või kirjutan - kõlab hoopis teisiti...valesti...sellepärast üritan siit eemale hoida edaspidi...muinasjutt pole reaalsus...ja reaalsus tahab ka elamist saada...aga päris lukku ei suuda ma seda ust ka keerata...
bob sinclar...world hold on...

"tal oli parema maailma jaoks oma nimi ja ta nägi seda sageli unes...seda nime pidas ta saladuses. Tema üle oleks naerdud, kui ta oleks selle valjusti välja öelnud...sest see oli nii lapsik nimi..."

mitte et ma nüüd hullult kõva peoloom oleks kunagi olnud, aga...eile ei tundnud ma selle lärmi sees end üldsegi mitte hästi...
...ja mina läksi ära...

aga üksindusega on veel see jama ka, et kui seda liiga palju on, siis muutub lõpuks küsitavaks terve mõistuse olemasolu...ja kui ei saaks üldse omaette olla, siis on ka pisut pahasti...
aga mõningad külaskäigud on tervisele päris hästi mõjunud...
tõde on see, et...ilma sõpradeta oleks ikka ilgelt mage olla...
ok...ma täna rohkem kulunud tõdesid ei pajata...

vaatasime üks õhtu "seksi ja popi" eeteevee pealt...seal räägiti poistebändidest ja girlpowerist -
siit ka üks nostalgiline lugu - backstreet boys...quit playing games with my heart...

ma tean...

mis te arvate õige sellest, kui ma jälle siia midagi trükin...;)

...tegelt vajan ma pisut vaheldust, sest pean eriti toredat inimgeograafia aruande-jura trükkima stiilis: "Tabelist 2 järeldub, et kõige rohkem on külastajate seas esindatud 36-45 aastased..."
blää...blää...
tarka juttu pean kirjutama...einohh põnev ma ütleks...

aga igatahes...eile istusin ka arvutis ja järsku kuulen, et mu telefon heliseb...aga ma sain tünga, sest tegelt oli kõrvalistuval tüdrukul täpselt sama helin nagu minul...
...ja mina ei saa ju midagi parata, kui tark tüdruk ei tea, et raamatukogu pannakse kinni kell viis...

igatahes...
läksin eile väga vara magama - mingi pool kaksteist ja siis ma olin jälle totaalselt unetu ja vaatasin vahepeal kella ja kell oli saanud juba kaks öösel ja minul käis paar mõtet peast läbi, aga ma olen need juba ära unustanud ja seega ma sellest siia ei kirjuta täna...
(ma ei viitsi üldse teha seda aruannet...)...ja...ja siis veel see, et mul on vahepeal tunne, et kõik oleks täiesti teisiti, kui ma seda blogi ei kirjutaks - kui keegi selle olemasolust mitte midagi ei teaks...aga mõned teavad ja mõned arvavad, et ma ei tea, et nad teavad, aga...
aga mõni on minusse hakanud teistmoodi suhtuma selle kõige pärast...kes pisut paremini ja kes pisut mõnitavalt...ja...
...ja siis veel midagi, mida ma ei ütle...

(...ok - sain korraks oma vahelduse ja üritan veel natuke asjalik olla, enne kui raamatukogu kinni pannakse...kell viis...)

tühi...

asfaldile kukkunud kuivanud lehed sahisevad tuulega...

tekib tunne, et keegi on su selja taga...

vaatad korra tagasi ja...

tühjus...

elu...lugu...

mine võta sa kinni, mida ta nüüd sellega öelda tahtis...mina võib seda hoopis vastupidiselt tõlgendada...
iga inimene on täiesti omaette maailm...erinevate värvide...keele...liigutuste...soojusega...
meeldib sulle inimmõistusesse reisida...sigmundile küll meeldis...;)

"...autor pani mängu kogu oma osavuse, et peita kõikjale vihjeid...et ka kõige lihtlabasem pisiasi seostuks hilisemate sündmustega; igapäevaste askelduste üle langes muinasjutuline hardus, mis kõik teiseks muutis...tulevik..."

rändad ringi - näed...kuuled...tunnetad uut ja teistsugust...koged enneolematuid elamusi...iga astutud sammuga tekib uus lause - elu kirjutab lugu...lugu sinust...

"...peitsin raamatu. Aasta hiljem pöörasin pahupidi kõik riiulid, et teda leida: olin teiseks muutunud, imelapsest oli saanud suurmees, keda painab lapsepõlv. Missugune üllatus - ka raamat oli muutunud. Sõnad olid samad, aga nüüd rääkisid nad mulle minust..."

...mina on häbiväärselt vähe reisinud...

nähtava must/valge kirja vahel on peidus nähtamatud värvilise read...
mitmetasandilise värvilise pildi taga võib peituda lihtne must-valge mõte...idee...
aga lihtsat on keeruline teostada...ja see jutt siin ei tähenda midagi - see tuli mulle lihtsalt pähe pärast seda, kui olin ühe fazeri piimašokolaadi hävitanud...:)

loen tavaliselt raamatuid nii, et kui esimesed kolm-nelikümmend lehekülge mitte midagi ei ütle, siis ega ma teda ikka lõpuni ei vägista...kuigi Idiooti suutsin umbes kakssada lehekülge vägistada - ma pole veel vist päris küps idioodi jaoks...
kui ma oleks võõras, siis ma vist ei viitsiks mina teost lugeda...kuid olles ise peategelane, olen ma sunnitud seda läbi elama...

*nulla dies sine linea*
Sigur Ros...the nothing song...

...aga mina ei loe kunagi raamatuid nii, et vaataks enne lõpu ära...

mul on alati aega...

"...see oli korraga nii nali kui tõde - kõige võluvam ühend, mis saab olla..."

emme tahtis mulle nii põhikooli kui keskkooli lõpetamisel kulda osta...
mõlemal korral ma keeldusin...
kuld on vaid üks metall, millele inimesed kokkuleppeliselt suure väärtuse on omistanud...
kõva...külm ja...võlts...
ma aiman, et ühel või teisel põhjusel ta seda enam kolmandat korda ei tee...

"...teie - kastaallaste puhul ei tea ju iial, kas on tegemist viisakusväljenduse või pilamisega, austusavalduse või moraalilugemisega..."

ükspäev oleks elekter mind peaaegu ära grillinud...pistik tuli poolkogemata ära ja tark tüdruk läks sinna näppupidi surkima, ilma sellele mõtlemata, et elektri võiks enne välja lülitada...no ja siis oligi nii, et järsku käis päris kõva pauk, kui ma seal asjatasin...ja minu süda jäi natukeseks seisma...ja siis hakkas tasapisi lööma jälle...
hea vähemalt, et S. oskab vist kõike teha - nii elektrikutöid, kui muid kunstilisi pilte...olin just tõusnud ja ilma meigita!!!:D...ja siis sunnib ta mind paigal seisma ja kaamerasse vaatama - tegi pilti...ja suurendas seda ka veel päris korralikult...böö...:D...aga igatahes tegi ta ühe poetänavalaste pildivärgi valmis...

"...ma polnud tegelikult sadist: kohe muutus mu perversne rõõm paanikaks..."

marit larsen...under the surface...

"...miks su käed on külmad keset augustikuud...paljajalu asfaldil..."
milleks sul alati aega on...?
...aga roheline hakkab vaikselt tuhmuma...kolla-puna-pruun aasta-aeg on ukse taga ootamas...

mõtlen mida sina mõtled...

on pime...ma kuulan...


kell on üks öösel, olen teki all ja nagu tavaliselt - mul pole und...S. ütles mulle hommikul, kui ärkasin et..."sa oled andekas magaja..."...ükskõik, mida ta öelduga mõtles või ei mõelnud - mul käis selle lause peale mingi imelik kohmetuse tõnks läbi...ja ei osanud muud kui naeratades noogutada selle peale...
aga...panin tule põlema, et kirjutada - uue harilikuga, mis on liiga kõva ja mille ots on imelikult teritatud, sest ei viitsinud teritajat otsida ja teritasin sakilise noaga - sellisega, mis on mõeldud tegelikult näiteks tomati lõikamiseks...
tule panin põlema, et kirjutada seda, et...on paar viisi, kuidas aega aeglustada...üks on see, kui sul pole mitte midagi teha/või teed midagi endale vastumeelset...on igav ja siis hakkab aeg venima...ja teine on see, kui sul on nii palju tegevusi, et sa unustad üldse aja...

muide...rääkisin eile telefonis emmega 36 minutit põhimõtteliselt mittemillestki...
...ja õhtul tuli mul kohutav igatsus aja järele, mil terve minu maailm piirdus koduga...
see oli väike ruum, kuhu mahtus palju fantaasiat...nüüd on vist natuke teistpidi...
minevik...
kui mul oleks praegu arvuti, siis ma postitaksin selle jama ja mõtleks hommikul, et ära tuleks kustutada see ilge kräpp...
hommik on õhtust targem...
aga mina pole hommikuinimene...
ma mõtlen, et mõnedel asjadel pole tulevikku...ja ma mõtlen, et...sina mõtled ka nii...

imelikke unesid olen viimaste päevade jooksul näinud...nägin jälle õudusunenägu, kuidas ma seitsmendat kuud rase olin...ja siis ühte mustanahalist...ja mõnda tuttavat...
...ja sõitsin jälle autoga, aga seekord üksi...oli nagu mingi põhja-eesti pankranniku moodi asi ja tee peal oli takistuseks mahalangenuid puid ja siis tuli minul geniaalne idee hakata tagurpidi nendest takistustest mööda sõitma ja uups...sõitsin autoga sealt kõrgelt pankrannikult alla...ma olin küll roolis, kuid samas, kui auto sealt alla kukkus, siis mina ei olnud seal sees enam ja nägin seda pealt, kuidas see auto seal vees hulpis...ja mina mõtlesin siis, et...ma olen ikka ilge p*** kokku keeranud ja mida ma emmele küll ütlen...
ja tänases unes saatsin ma veel mingeid imelikke sõnumeid ka...kuigi teate kui lahe on sõnumeid saada...vaatad, et telefoniekraanil on see pisike ümbriku märk ja siis on täpselt selline tunne, nagu hakkaksid üllatusmuna lahti tegema või see tunne - hetk enne päkapikusussi sisse vaatamist...selline mõnusalt ootusärev, et mis seal küll olla võib...

vaatasime filmi...basic instinct...
kummardus sharonile/tema tegelaskujule...
sheryl crow...are you strong enough to be my...
...ja kui juba osavusest juttu tuli siis...loen teistkordselt oma lemmikraamatut...
olen taaskordselt totaalselt šokeeritud inimlikust geniaalsusest...

aga mina mõtlesin hoopis mõtteid mustast värvist...
võibolla hakkan mõtteid millalgi teoks tegema...:)

lily allen...little things...
ma vaatan talle otsa...tema vaatab mind...vaikus...
äraarvamismäng?
...ja mina kujutleb, et see on stseen mõnest filmist ja...
kellegi hääl loeb sellele stseenile teksti peale...tekst ei pruugi kokku minna tegelaste tõeliste mõtetega...kuid...
publik ei salli vaikust...tegevusetust...
...ja tekst räägib sellest, kuidas...
...
säilita põnevus!
head ööd!

armas...

ühel pisikesel blondide juustega tüdrukul oli süles kõige ägedam kutsikas...

ma oleks päriselt peaaegu nutma hakanud, sest see pisike kutsa oli lihtsalt maailma kõige armsam...

olav ehala & kiigelaulukuuik...valentiinipäev...

teine keel...

aga ma arvan, et aitab küll hallist...lisame nüüd veidi värvi ka...onju...?
...kõik on hoopis teine, kui päike paistab...

"...enamik meile olulisi sõnu on teile ebaolulised, paljud aga lihtsalt arusaamatud, või siis tähendavad hoopis muud kui meile. Mismoodi me siis teineteisega rääkida saame! Vaata, kui sina minuga räägid, siis kõnetaks mind nagu keegi välismaalane, igatahes aga niisugune välismaalane, kelle keelt ma ise nooruses õppinud olen ja rääkinud olen, ma saan su jutust suuremalt osalt aru. Ümberpöördult on asi teistsugune: kui mina sinuga räägin, siis kuuled sa keelt, mille väljendid sulle vaid pooleldi tuttavad on, mille nüansid ja väiksemad võnked sulle aga midagi ei ütle...see, mis sa kuuled, räägib niisugusest inimlikust elust, niisugusest olemasoluvormist, mis sinule võõras on, enamik sellest, isegi kui see sind huvitama peaks, jääb sulle kaugeks ja paremal juhul saad sa sellest vaid pooleldi aru..."

number kolm on ka tore number...ja number kolm on uksel, kus on mina uus asukoht...
aga teate, mis on veel imelik...imelik on see ka, et kui ülikooli tulin, siis oli millalgi kohe alguses üks tudengiläbu poe tänaval...see pidu oli minu jaoks midagi nii totaalselt uut ja teistsugust ja kummalist...see oli minu elu esimene kogemus nö õigest tudengiläbust ja imelik on see, et...ise elan nüüd seal...(aga mitte kauaks...)
telekast ma ei hooli...arvutit mul seal pole...inimesed, kellega kõige rohkem suhelnud olen, lähevad ka minema...ja kui see kõik mind õppima ei pane, siis ei pane küll miski...loodame vähemalt, et keskkonnavahetus mõjub soodsalt koolivärgile...
no eks näis...kuigi lootus pidi lollide ootus olema vmt...

"I didn´t know where I was going, but I knew what I needed. I needed a new land, a new race, a new language; and, although I couldn´t have put it into words then, I needed a new mystery."

inimesed tänavalt räägivad hoopis teist keelt, kui inimesed turult või inimesed koolist...või...
ja kindlasti peab mainima ka ikka ja jälle zavoodi ja selle värvikat seltskonda...
rebasena arvasin ma, et see koht on kõige jubedam urgas...nüüd näen ma selle varjatud võlu...jah, ka zavoodil on oma võlu;) ja tekkinud ongi see justnimelt tänu inimestele, kes seal käivad...ma iga kord mõtlen, et kust need tegelased tulevad - päevavalgel neid nagu ei näeks, kuid öö saabudes ilmuvad kuskilt välja...

"põhimõtteliselt on iga inimene võimeline iga teise inimesega avameelselt kõnelema, kuid samas võib ka väita, et maailmas pole üldse kahte inimest, kelle vahel tõeline, pidev, intiimne mõttevahetus ja teineteise arusaamine võimalik oleks - üks väide on sama õige kui teinegi..."

olav ehala & kiigelaulukuuik...õrn, armas, õrn...
selline hästihästi kodulik/eestilik lugu on...teeb südame soojaks kohe...:)

lapsed - minge nüüd välja mängima...suve aeg saab varsti otsa...
jäi teile see suvi ikka meelde...ja te ju ikka armastasite...palju...eksole?
ma nüüd lähen praegu...

ema ja laps...

"Kord, kui ma olin alles 14-aastane, seisin ühel õhtul kulisside taga ja jälgisin teie mängu. See oli vist väga hea stseen, sinu sõnad kõlasid nii siiralt, nii liigutavalt, et ma ei pidanud vastu ja hakkasin nutma. Ma olin täiesti erutatud - ma ei tea, kuidas seda öelda, ma olin ülevas meeleolus. Mul oli sinust kohutavalt kahju, ma olin valmis ükskõik milliseks kangelasteoks, Ma tundsin, et ei taha teha enam iial midagi alatut või ebaausat. Ja siis pidid sa tulema lava tagaotsa päris minu lähedale. Mööda sinu nägu voolasid pisarad. Sa seisid seljaga saali poole ja ütlesid näitejuhile oma tavalise häälega: "Mida kuradit teeb see valgustaja tuledega? Ma ütlesin talle, et ta ei paneks sinist põlema!" Ning siis pöördusid sa sellesama hingetõmbega karjatades publiku poole ja jätkasid stseeni...

Sa ei tee tõe ja teeskluse vahet. Sa mängid kogu aeg. See on sinu teine loomus. Sa mängid, kui meil on külalised. Sa mängid teenijatega, sa mängid isaga, minuga. Minu ees mängid sa armastavat, leplikku, kuulsat ema. Sind pole olemas, sa koosned vaid loendamatutest rollidest, mida oled mänginud. Ma olen sageli mõelnud, kas sa oled üldse kunagi olnud sina ise või kas sa oled üldse olnud midagi enamat kui vahend kõigi nende tegelaste kehastamiseks, kellena sa oled end kujutlenud. Kui ma olen sind näinud minemas tühja tuppa, on mul mõnikord tulnud järsku tahtmine avada uks, kuid ma olen kartnud, et ei leia sealt kedagi...

Rogeri silmis välkus pilkav tuluke. Julia oli meeleheitel. Ta oleks tahtnud pojalt küsida, mis talle nalja teeb, kuid ei julgenud. Ta teadis, et Roger pole tema peale vihane. Selle oleks ta ära kannatanud, ent poeg ainult muigas. Ta oleks võinud nutma puhkeda, kuid see oleks Rogeri üksnes naerma ajanud. Ja mida võis Julia talle öelda? Roger ei uskunud ühtki tema sõna. Mäng! Seekord ei suutnud Julia olukorrast väljapääsu leida. Ta seisis silmitsi millegi tundmatuga, millegi salapärase ja üpris hirmutavaga...kas see võis olla tõde?"

tõde...?

"ta tundis võidurõõmu teadmisest, et tema grimmitoosis on peidus keegi, keda ei puuduta ükski inimmure. Kui oli selline pelgupaik, võis taluda ükskõik mida..."

kunagi ammu tegi maailm hoopis mind katki ja kildudeks...
tükid võib küll õieti kokku panna, aga mitte kunagi poleks pilt enam sama...mõrad jäävad...
täna tunneb mina ka, et ta on katki...natuke...

"selle kõrval huvitas teda vahest ainult see, kas mäng Kastaalias tõesti kõige üllamat tähendas ja väärt oli, et oma elu temale pühendada...sest kuigi ta end üha varjatumatesse mänguseaduste ja -võimaluste saladustesse mängis, arhiivi kirevates labürintides ja mängusümboolika komplekses sisemaailmas kodunes, ei tähendanud see veel, et ta kahtlused oleksid vaikinud, ta oli jõudnud endas juba kogeda, et usk ja kahtlus kuuluvad ühte, et nad teineteisest olenevad nagu sissehingamine väljahingamisest..."

tõde on see et...kell on pool kolm öösel ja minu ööpäevarütm on jälle segi paisatud...
ja tõde on see ka, et kasutan siin lauseid, mis on teiste inimeste poolt välja mõeldud...mis sa arvad, miks ma seda teen?...tõde on, et ma ei tea...
ja vahel ma tahaks niinii palju...ja siis teisel hetkel ei taha mitte midagi...

"...ta rääkis loomulikult, peaaegu naljatlevalt, nii et keegi poleks aimanud tema talumatut hingevalu..."

lily allen...friend of mine...

aga see ämblik koob võrku hoopis teistel eesmärkidel...
...ja niidid aitavad labürindis teed leida...

siin ma nüüd olen...

...ei oska olla kuidagi...


"vaata, sina ei märka, et näitlemine pole mitte loomus, vaid kunst. Ja kunst on miski, mida luuakse. Tõeline kurbus on inetu ja näitleja asi on kujutada seda mitte ainult tõepäraselt, vaid ka kaunilt..."

"minu publik läks iga päevaga nõudlikumaks, panin viimase välja, aga pakkusin üle ja mu mäng polnud enam ehtne..."

"seal tundmatuna ja märkamatuna istumine tekitas temas meeldiva sõltumatuse tunde. Teised andsid talle etendust ja tema oli publik..."

Justin Timberlake...Sexy Back...

ja sinu tahtmine sündigu...

kui sa vahel küsid endalt, et "kas ma olen hull?"...siis sa pole tegelikult hull, vaid täiesti normaalne inimene, sest...hull ei küsiks endalt, kas ta on hull...
...ühes filmis oleval tegelasel oli igatahes selline teooria...tegelast kehastas antony hopkins...ta on hea näitleja...

homme olen ma nii üksi kui üksi olla saab...tibutüdruku saadan ka varavarahommikul rongile...tema läheb koos tibupoisiga:) unistuste reisile...
aga lahe on veel see ka, et nüüd on mul tervelt kaks kohta, mille vahel valida - kus ma rohkem üksi tahaks olla...;)...anne tänav jääb tühjaks ja poe tänav vist ka...

lily allen...smile...

vastikult hall on kõik...
dziiiiiisas...ma vajan oma geišha šokolaadi praegu...
(ja imelik on see ka, et võtame teistelt inimestelt sõnu üle - sõna dziisas pärineb sedapuhku liisilt - temale kuulub tänane päev...

snoop doggy dog, dr dre & blackstreet...no diggity...

puhas leht...

täna ei taha mina naiivne olla, sest...täna on mina tõsine...ja kurb ka...natuke...

imelik on...kõik...

imelik kuidas ühel hetkel võib kõik nii hästi olla ja siis jälle nii halvasti...
imelik on, kui laps pole järsku enam laps ja peab ise hakkama saama - elu viskab halastamatult lapse, kes ujuda ei oska, keset sügavat järve - õpi nüüd ujuma...
imelik on, kuidas inimesed käituvad ühel hetkel ühtmoodi ja teisel hoopis vastupidiselt...
imelik...
imelik on kõik...
mul on mina ja minu käsutusse on antud ka keha...kas ikka on täiesti mina käsutuses?...sa nagu kontrolliksid nii enda käitumist kui ka sõnu, mida teatud ajahetkel teatud inimestele ütled, kuid samas...nagu ei kontrolliks ka...vahel on sinu käitumine ka sulle endale üllatuseks...nagu nukuteatris, kus liigutusi kontrollivad peenikesed niidid...kellegi teise käe küljes...
imelik, kuidas inimene suudab sadade ümbritsevate inimeste seas end ikkagi üksikuna tunda...
imelik on, kui abielupaar tahab pärast kümmet aastat kooselu lahku minna, sest avastavad lõpuks, et kaaslane polegi päris see "õige" nagu alguses arvatud...
imelik kuidas aeg tikusub kiiremini muusikat kuulates ja vaikuses jääb peaaegu seisma...
ja imelik on see ka, et tunnen vajadust seda kõike kirja panna...

madonna...get together...

specter of desire...

Finally Julie stood up out of her bath, her damp, warm body the paradise of sex.

I took the ends of her hair and gently pinned her head back; she moved her hands from behind her back and rested them on my hips.

"Do you want me?" she asked.

"I`m dying for you."

Then very quickly she slipped away; ran to the door.

"Julie?"

I saw her pale figure against the faint rectangle. She spoke. The strangest voice, as hard as glass:

"There is no Julie..."

Enigma...Lord of the Dance...

teine maailm...

kõnnin mina ja mõtlen mina, et lähen mina praegu kodust koju...
rolf junior...nüüd ma tean...


mina tahab hoopis oma lemmikraamatusse praegu...
myriam abel...baby can I hold you...