ema ja laps...

"Kord, kui ma olin alles 14-aastane, seisin ühel õhtul kulisside taga ja jälgisin teie mängu. See oli vist väga hea stseen, sinu sõnad kõlasid nii siiralt, nii liigutavalt, et ma ei pidanud vastu ja hakkasin nutma. Ma olin täiesti erutatud - ma ei tea, kuidas seda öelda, ma olin ülevas meeleolus. Mul oli sinust kohutavalt kahju, ma olin valmis ükskõik milliseks kangelasteoks, Ma tundsin, et ei taha teha enam iial midagi alatut või ebaausat. Ja siis pidid sa tulema lava tagaotsa päris minu lähedale. Mööda sinu nägu voolasid pisarad. Sa seisid seljaga saali poole ja ütlesid näitejuhile oma tavalise häälega: "Mida kuradit teeb see valgustaja tuledega? Ma ütlesin talle, et ta ei paneks sinist põlema!" Ning siis pöördusid sa sellesama hingetõmbega karjatades publiku poole ja jätkasid stseeni...

Sa ei tee tõe ja teeskluse vahet. Sa mängid kogu aeg. See on sinu teine loomus. Sa mängid, kui meil on külalised. Sa mängid teenijatega, sa mängid isaga, minuga. Minu ees mängid sa armastavat, leplikku, kuulsat ema. Sind pole olemas, sa koosned vaid loendamatutest rollidest, mida oled mänginud. Ma olen sageli mõelnud, kas sa oled üldse kunagi olnud sina ise või kas sa oled üldse olnud midagi enamat kui vahend kõigi nende tegelaste kehastamiseks, kellena sa oled end kujutlenud. Kui ma olen sind näinud minemas tühja tuppa, on mul mõnikord tulnud järsku tahtmine avada uks, kuid ma olen kartnud, et ei leia sealt kedagi...

Rogeri silmis välkus pilkav tuluke. Julia oli meeleheitel. Ta oleks tahtnud pojalt küsida, mis talle nalja teeb, kuid ei julgenud. Ta teadis, et Roger pole tema peale vihane. Selle oleks ta ära kannatanud, ent poeg ainult muigas. Ta oleks võinud nutma puhkeda, kuid see oleks Rogeri üksnes naerma ajanud. Ja mida võis Julia talle öelda? Roger ei uskunud ühtki tema sõna. Mäng! Seekord ei suutnud Julia olukorrast väljapääsu leida. Ta seisis silmitsi millegi tundmatuga, millegi salapärase ja üpris hirmutavaga...kas see võis olla tõde?"