"aga vesi ju ei põle..."

nüüd seisad sa ühe avatud ukse ees...piiluda või mitte...selles on küsimus...

teised uksed jäävad suletuks...esialgu...

esimene lumi sulab alati...
selle puhul ka valge postitus...

ja veetorn on ka vaid üks koht - kus homme saab palju filmistaare näha...minna või mitte...selles on ka küsimus...
kellena minna...?
ikka iseendana..ikka iseendaga...

poe tänava sala-elanik...

aga teate, mis oli mu eilse õhtu absoluutne tipphetk...:)
istun mina tooli peal...olen just ühe pildi valmis saanud ja korraga näen, et kohe minu tooli kõrvalt jookseb üks pisike hiir mööda...
...mul oli ikka päris korralik hämming...
ma niiväga tahtsin teda kätte võtta, sest ta oli nii tilluke ja armas...ja kiire - jooksis diivani alla peitu...
läheb siis natuke aega mööda ja see sama pisu-hiir jookseb risti üle toa...ta on väike, aga vist väga kartmatu, et ei tee väljagi mängivast muusikast ega valgusest ega minust...
ja siis tuleb mul geniaalne mõte ta ära kodustada - panin talle õunatükke maha...ma olengi mõelnud, et tahaks mõnda lemmiklooma siia poe tänavale...
aga täitsa pekk - ta ei tahtnud mu õuna...hoopis kõnnib mööda tuba ringi ja tunneb end ülimat koduselt ja julgelt...
nüüd jäi talle sellest toast väheseks ja läks juba koridori avastama - tal on vist ka geograafihing...:)
(mul tuleb praegu lihtsalt naer peale...)
närilised on mulle alati sümpatiseerinud...

ps. oleksin pidanud siiski selle "avastuse" saladusse jätma - r. tahtis hiirelõksu muretsema hakata...aga minu suure protesteerimise peale lubas ta seda siiski esialgu mitte teha...

ps.ps. lisaks õunale panin eile õhtul ka kaks küpsisetükki katseks maha - hommikul olid mõlemad tükid kadunud...:)

ei taha võõra tekki!

igal hommikul vaatan köögi aknast välja - seal on üks tammepuu...
...igal hommikul on ta uus...
kui tal tammetõrud küljes olid, siis oli ta roheline...
aga tõrud hakkasid kukkuma ja muutusid püssikuulideks, mis tegid kurja autodele, mis selle puu all olid...roheline sai omale kollakas-pruuni varjundi...
maapind on tõrudega kaetud...vihma sajab, taevas on tume sini-hall ja tuvid on katuse alla vihmavarju ritta rivistunud...puu on kollane...
väljas on ilus-ilus sügis...soe ja päikseline...kasuta juhust ja tee üks jalutuskäik!
...täna on puu sügav-oranž...hämmastavalt ilus...
eile oli tuul...ja hommikul oli puu lehtedest peaaegu tühi...
mõned üksikud pruunid lehed olid kõva tahtejõuga...:)...teisipäevaks lubas lund...pruun on valge taustal...?
...must on valge taustal...
miks sa vaatad mind kurja pilguga...?
kuulan üht lugu jälle...
...snow of the sahara...
palun sosista mulle kõrva sisse - ütle mulle, kuidas ma käituma peaksin...

tärpentin...

aga praegu läheb mina oma tartu koju...paneb muusika mängima...ja enda toa ukse lükkab ka kinni...ja siis hakkab mina värvidega mängima...
...mina tahab nüüd olla üksi omas maailmas...sest inimesed teisest maailmast teevad vahel tuju halvaks...
...uks on kinni...sina ei näe, mida mina seal teeb...
nii ongi...
punkt.

kuhu sõidad...geograaf...?

täna näitan ma teile hoopis sellist mina (sulle võib see mina huvi pakkuda või mitte meeldida, aga ükskõikseks sind alljärgnev teks ei jäta):

niisiis...
...eem...alustame lihtsalt...nagu ikka...
sõitsin koju ja siin on toad nii meeletult saunaks köetud, et pean vist akna lahti tegema...

salli koon kah...arutasin selle kaks korda üles, sest lõng on väga paks ja kui sall peaaegu valmis sai mõlemal korral, avastasin, et pisut lai sai...kolmandat korda ei viitsiks enam arutada...üles...
aga ma siiski arvan, et see tuleb kole ja siis ma ei kanna seda üldse...

(millises emotsioonis sa praegu ujud...?)

räägin teile siis midagi pisut vürtsikamat...
rets lõppes põhimõtteliselt samamoodi kui eelmisel aastal...kõik oli sama...kuigi vahepealse aasta jooksul on nii mõndagi muutunud...
meeleolu...tunded...sündmused...inimesed...ettepanekud olid samad - ja minu reageerin sellele oli samuti sama - lõpp-sihiks oli siiski oma kodu...:)
...aga...
järgmisel korral ei pruugi reageering enam sama olla...ka mina ei suuda teatud asjades kindlale otsusele jõuda...kuid kaalukauss hakkab rohkem ühele poole kalduma...
...võibolla ma kahetsen...võibolla mitte...eks näis siis...aga midagi lihtsalt peab muutuma - võibolla on kätte jõudnud aeg järgmisele tasemele minna...

(aga kas sinu emotsioonid on nüüd pisut muutunud...?)

...sel juhul lähme edasi...
neljapäev oli ka põnev, sest kadri peab pidevalt kahes kohas korraga viibima ja kui kadri ei suuda füüsikaseadustest üle olla, siis major on vihane ja üldse kõik inimesed on vihased...ja kadril pole piisavalt paksu nahka selle jura jaoks...
ja siis oli hea lillega rääkida - ta ütles, et ma peaks nad kuu peale saatma...ja mul hakkas parem, sest ma andsin pool muret ära...
...tänaseks on see minu jaoks unustatud teema...ja tegelikult ma olen enda peale pisut pahane, et nii mõttetuid ja tühiseid asju üldse südamesse võtan...
...tühiasi...

ja mul on hea meel, et teistele meeldis see pilt, mis ma andrast tegin...ja vot see on hoopis olulisem...
ja mul on hea meel kodus olla...ja linnupoeg peab mu ahistamist jälle taluma...:)

nii...jätkan siis retsi teemadel...
tegelt oli ka midagi erinevat...
mina oli teine - ta nägi mõnda asja hoopis teise pilguga...
ainult ühte teist vana asja ei suuda mina ikka veel teise pilguga näha - mina näeb ühes inimeses ikka liiga palju head...tema meeldib minale ikka liiga-liiga võimatult palju...
aga mina tahab vahelduseks teistele asjadele mõelda...ja sellepärast hakkas mina mängima...mina selle õhtu mängukaaslane püüdis ära arvata, kes on see isik, kes minale nii-nii väga meeldib...aga keegi ei tea, kes ta on...keegi ei saa kunagi teada...
ja mitte kunagi ei saa...
seetõttu tegi mina hoopis muid asju...asju, mida mina tõsiselt ei võtnud...
hoopis üks teine isik oli tol õhtul mängu peategelaseks...ta tuli mina juurde...istus mina kõrvale...vaatas mind...me rääkisime...me mängisime...mina oli äärmiselt julge, sest mina ei võtnud teda tõsiselt...me rääkisime ka piiridest - kuhuni keegi on valmis minema...
ma lasin tal endaga mängida ja seda enam oli ta üllatunud, kui sai oma ettepanekule/küsimusele vastuse: "ma ei läheks kellegagi lõpuni..."
mina mängib, kuid ta on seda alati teinud teatud piirini...
aga geograaf tahab järjest rohkem avastada...järjest kaugemale minna...

oled sa nüüd mu aususest šokeeritud...?

mine võta sa nüüd kinni, kes on tegelikult ukse taga...
:)
...kui midagi on juba kireks saanud, siis seda lihtsalt tuleb ka kirglikult võtta...eksole ju nõnnaviisi see eluke...?;)
siiski...
korraks ma kahtlen...kahtlen, sest homme need värvid mulle enam ei meeldi...aga siis muutub mina jälle ükskõikseks...hetkeks - ja sel ükskõiksusehetkel teeb ta hiireklõpsu oranžil kastil ja tähed saavad nähtavaks kõigile...
kas sina jäid ükskõikseks?

avril lavinge...together...

lootos ja meelespea...

...on ilusad lilled...
...aga minul on kapi peal roos...see valge lill on klaasis...klaasis on vesi - läbipaistev on läbipaistva sees...
...ja lill pole veel närtsima hakanud...

miks sa unustad?
mida sa meeles pead?
...halb läheb lõpuks meelest...
...hea läheb ka meelest...
miks sa ei unusta?

ja kui te olete jätkuvalt tähelepanelikud olnud, siis olete võibolla märganud minu tohutult kõikuvaid ja äärmuslikke meeleolusid...ma tahan unustada...
no täiesti absurdne, kuidas ühel hetkel on mina nii koledas hallis masenduses ja siis kaks minutit hiljem on kõik lihtsalt suurepärane ja ma mõtlen oma sinistest lilledest ja roosadest libikatest...
hmm...aga teate, mida põnevat juhtus 16. oktoobril...juhtus nimelt see, et radikad olid vaevutuntavalt leiged - ju-huu...:)...lootust on sooja saada...mul saab varsti tee ja mesi otsa...
...vesi ei saa otsa...
...vesi tuleb kraanist...

ma pole teile juba mõnda aega oma linnupojast rääkinud...ma ei taha unustada...
niisiis...
arvake ära, kellel on maailma kõige ilusam koer...:)
minu linnupoeg on küll täiesti tüüpiline kole krants, kellel on kõige koledamat halli värvi kasukas ja võõrastele on ta kõige tigedam koer, kes üldse olemas on...aga ta on siiski minu kõige ilusam ja maailma kõige armsam musumops, keda ma pidevalt ahistan (või siis nii palju, kui antud juhul võimalik...)...mulle õudsalt meeldib teda ahistada ja musutada ja kallistada...ja siis ta alati vaatab mind sellise pilguga, nagu ma oleks täiesti lollakas...nii hästi on aru saada, mida ta mõtleb...talle ei meeldi, et ma teda väntsutan, aga samas ta ikka natuke naudib ka seda tähelepanu, mida talle osutan...
Lill on ka näinud, kuidas ma täiesti enesekontrolli kaotan, kui linnupojaga koos olen...Lill arvab ka aeg-ajalt, et ma olen täiesti napakas oma krantsiga...
minu ärahellitatud linnupoeg on pisi-tilluke, aga ta kujutab vahel ette, et tema ongi lõvikuningas...

vahel ma unustan, et maailmas on palju halba...
...ja kui ma unustan, siis muutub mina naiivseks ja rõõmsaks...
ja aeg-ajalt ma unustan, et maailmas on palju head ja tegelikult on minal paljuski vedanud...
...ja kui ma unustan, siis muutub mina kurvaks ja õnnetuks...

aga teate, mis päev täna on...?
...täna on jälle selline päev, mil ma mõtlen, et inimesed on ikka kuradima vahffad...
teis kõigis on midagi, mida ma tõsiselt imetlen...(no peaaegu kõigis...;))
aga ärge liiga ennast täis ka minge - homme võin ma jällegi mõelda, et mõni on ilge tropp - vaprate ja ilusate tegelastega eesotsas...no on tropid...(see on eelkõige k. ja minu sise-nali...teie ärge üritagegi sellest aru saada...;))

...ja ma unustan...
...ja mina muutub...

kop-kop...kes on?

...tuli tuul...
...ja puhus kaardimajakese laiali...

nüüd valitseb väike segadus...
kaardid on põrandal laiali ja pahupidi...

aga mina oma naiivsuses mõtlesin et...
...et põhjused peitusid mujal...
...et tunda-tahtmine oli siiras...
...mulle tundub, et keegi sai mina arvelt nalja...

ära väntsutatud...
ära kasutatud...?
ära...

palju jääbki arusaamatuks...
ma ei küsi enam midagi...

kaardipakk läheb nüüd mõneks ajaks sahtlisse - seal on ohutu...
mina unustas ise ka kõige tähtsama reegli...
miski ei saa sulle liiga teha, kui sa seda miskit tõsiselt ei võta...
mina hakkas natuke võtma...ühte asja...tõsiselt...

aga homme on pidu...
...ma lubasin minna...
ja kolmapäeval on pidu...
...ma tahaks minna...
ja elu ongi ju vaid üks pidev pidu ja pillerkaar...pidu pole tõsine...
ma käisin lasteaias, mille nimi oli pillerpall...ma ei tahtnud kunagi lasteaeda minna...ma mäletan, et ükskord ma hoidsin trepikäsipuust kinni ja nutsin - mina ei lähe kuhugi...
no lõpuks käis ikka vanemate jõud üle...

p.s. kinkige lilli, mis lõhnavad!
mina sain täna ühe - tuju tegi heaks...:)
see oli teist armas...:)

"naiivsuses võibolla peituski tema kõige suurem võlu...."