kuhu sõidad...geograaf...?

täna näitan ma teile hoopis sellist mina (sulle võib see mina huvi pakkuda või mitte meeldida, aga ükskõikseks sind alljärgnev teks ei jäta):

niisiis...
...eem...alustame lihtsalt...nagu ikka...
sõitsin koju ja siin on toad nii meeletult saunaks köetud, et pean vist akna lahti tegema...

salli koon kah...arutasin selle kaks korda üles, sest lõng on väga paks ja kui sall peaaegu valmis sai mõlemal korral, avastasin, et pisut lai sai...kolmandat korda ei viitsiks enam arutada...üles...
aga ma siiski arvan, et see tuleb kole ja siis ma ei kanna seda üldse...

(millises emotsioonis sa praegu ujud...?)

räägin teile siis midagi pisut vürtsikamat...
rets lõppes põhimõtteliselt samamoodi kui eelmisel aastal...kõik oli sama...kuigi vahepealse aasta jooksul on nii mõndagi muutunud...
meeleolu...tunded...sündmused...inimesed...ettepanekud olid samad - ja minu reageerin sellele oli samuti sama - lõpp-sihiks oli siiski oma kodu...:)
...aga...
järgmisel korral ei pruugi reageering enam sama olla...ka mina ei suuda teatud asjades kindlale otsusele jõuda...kuid kaalukauss hakkab rohkem ühele poole kalduma...
...võibolla ma kahetsen...võibolla mitte...eks näis siis...aga midagi lihtsalt peab muutuma - võibolla on kätte jõudnud aeg järgmisele tasemele minna...

(aga kas sinu emotsioonid on nüüd pisut muutunud...?)

...sel juhul lähme edasi...
neljapäev oli ka põnev, sest kadri peab pidevalt kahes kohas korraga viibima ja kui kadri ei suuda füüsikaseadustest üle olla, siis major on vihane ja üldse kõik inimesed on vihased...ja kadril pole piisavalt paksu nahka selle jura jaoks...
ja siis oli hea lillega rääkida - ta ütles, et ma peaks nad kuu peale saatma...ja mul hakkas parem, sest ma andsin pool muret ära...
...tänaseks on see minu jaoks unustatud teema...ja tegelikult ma olen enda peale pisut pahane, et nii mõttetuid ja tühiseid asju üldse südamesse võtan...
...tühiasi...

ja mul on hea meel, et teistele meeldis see pilt, mis ma andrast tegin...ja vot see on hoopis olulisem...
ja mul on hea meel kodus olla...ja linnupoeg peab mu ahistamist jälle taluma...:)

nii...jätkan siis retsi teemadel...
tegelt oli ka midagi erinevat...
mina oli teine - ta nägi mõnda asja hoopis teise pilguga...
ainult ühte teist vana asja ei suuda mina ikka veel teise pilguga näha - mina näeb ühes inimeses ikka liiga palju head...tema meeldib minale ikka liiga-liiga võimatult palju...
aga mina tahab vahelduseks teistele asjadele mõelda...ja sellepärast hakkas mina mängima...mina selle õhtu mängukaaslane püüdis ära arvata, kes on see isik, kes minale nii-nii väga meeldib...aga keegi ei tea, kes ta on...keegi ei saa kunagi teada...
ja mitte kunagi ei saa...
seetõttu tegi mina hoopis muid asju...asju, mida mina tõsiselt ei võtnud...
hoopis üks teine isik oli tol õhtul mängu peategelaseks...ta tuli mina juurde...istus mina kõrvale...vaatas mind...me rääkisime...me mängisime...mina oli äärmiselt julge, sest mina ei võtnud teda tõsiselt...me rääkisime ka piiridest - kuhuni keegi on valmis minema...
ma lasin tal endaga mängida ja seda enam oli ta üllatunud, kui sai oma ettepanekule/küsimusele vastuse: "ma ei läheks kellegagi lõpuni..."
mina mängib, kuid ta on seda alati teinud teatud piirini...
aga geograaf tahab järjest rohkem avastada...järjest kaugemale minna...

oled sa nüüd mu aususest šokeeritud...?

mine võta sa nüüd kinni, kes on tegelikult ukse taga...
:)
...kui midagi on juba kireks saanud, siis seda lihtsalt tuleb ka kirglikult võtta...eksole ju nõnnaviisi see eluke...?;)
siiski...
korraks ma kahtlen...kahtlen, sest homme need värvid mulle enam ei meeldi...aga siis muutub mina jälle ükskõikseks...hetkeks - ja sel ükskõiksusehetkel teeb ta hiireklõpsu oranžil kastil ja tähed saavad nähtavaks kõigile...
kas sina jäid ükskõikseks?

avril lavinge...together...