beauté du diable...

"...armastasin kino.
Mustast ja valgest said minu jaoks peavärvid, mis sisaldasid kõiki teisi...ilmutades neid ainult asjasse pühendatuile."

"Orgia, nii nagu ta seda ette kujutas, pidi olema midagi anarhilist ja rõõmsat, kus omamise tunnet pole olemas - on vaid nauding ja segadus."

"...ikka sain ma vastuseks vaid naeratuse ja kiire pilgu. Jah, kui neist pilkudest poleks õhkunud seesugust heasoovlikust ja südamlikkust, oleksin pidanud arvama, et rauk naerab avalikult minu, mu jutu ja pärimiste, kogu mu siiasõidu ja selle ajastu külaskäigu üle."


päeva algus oli jäine...ja muru oli valge...varahommikune päike oli ilus ja öine taevas oli selge - selgeltnägijale...aga udune - lühinägelikule...tähed valgusid laiali nagu tint paberil, kui ta vett saab...
mina kirjutab pastakaga...
...ja koha isikupärast tekkis lapselikult lõbus vaimustus...
see oli nädal tagasi...nädal tagasi oli minevik olevik...ja räägitakse, et tulevik pidi muutuste päralt olema...
lapselik siirus hakkab kaduma...täiskasvanute maailmas pole kohta lapselikuks siiruseks...täiskasvanute maailmas on hoopis teistsugused emotsioonid...
aga see laps on kaval - ta ühendab vastandid...tüdrukutirtsule meeldib nüüdsest täiskasvanute mänge mängida...
ingli näoga lapse pilgus on midagi kuratlikku - kõige suurem efekt tekib vastandite osaval ühendamisel...
...mäng sai konksu - valge kontrastiks on must...

...sest tulega on ohtlik mängida...
tüdruku jaoks oli see leek midagi uut ja põnevat - ta ei teadnud, et see ilus asi võib valusasti kõrvetada... mitte-mitte-mitte kunagi ei mängi ta enam tulega...nüüdsest ei saa mitte kunagi mitte keegi minale ligi...
...mängu võid vaadata kui tahad...kuid enam ei saa sa tegelast puudutada...
näitlejad on ju ainult vaatamiseks...

"...ta oli endast nii täiusliku tööriista teinud, et nii isiklikud asjad nagu sõprus võimatuks muutusid..."

ma lihtsalt pean mainima, et...aivo erkmaa ütleb mulle tsau...ja mina ütlen vastu kah...:)...mina ei tea korvpallist midagi...:D
(vean kihla, et sa ei saanud praegu naljale pihta...)

mind hämmastas see, kui sarnased võivad inimesed olla...ta on alati seltskonnas, kuid ta ei suhtle...ta kuulab teisi...ta jätab mulje, nagu teda ei huvitaks mõni asi...aga tegelt võib ta hiljem piinliku täpsusega kõik sündmused üles loetleda...mul on temast nii tohutult kahju - teatud kinnisideed võivad vägagi talumatud olla...
miks inimestele meeldib end lohutada teadmisega, et alati on kellegil halvem kui sul...?...võiboola veidi väärastunud, aga mina olen end alati nii lohutanud...ja see aitab...

ma avastasin just ühe avastuse (sõna avastama muutus võõraks) - teedul on plaat, kus on üks lugu - where the wild roses grow...ja selle esitajaks on pandud - nick cave and the bad seeds...
(viide jaan pärnale ja tema pahadele seemnetele...)

"Õigupoolest on ta laps, kes vajab mänguasju...näiteks kiindumust...et oleks, mida purustada..."

ahjaa...lill käib nüüd lisaks koolile ka eesti tantsu agentuuris...:)...ma olen nii rahul, et tal hästi läheb ja et ta tantsimisega jälle tegeleb...

tegelt võitleb musta värvi mina valget värvi minaga - nad on juba pikka aega sõdinud ja ma ei tea ikka veel - kes siis lõpuks peale jääb...

lenny kravitz...heaven help...

"Ta polnud küll mingi iludus, kuid tal oli siiras, aval nägu ja tema ujedus oli kütkestav..."

p.s...see tuju on mööduv...nagu kõik on mööduv...
...homme on uus päev uute tujudega...