suveöö unenägu...

"Ses komejandis, kuis me mänginud
neid kaarte, mida saatus jaganud?
End kodus tundis, üsna kartmatult,
aitäh,
sai mängus teoks taas meie unistus."


"Õnneks on Julia hea näitleja. Tema süda jäi hetkeks seisma. Kuidas võis Tom midagi sellist öelda? Loll! Neetud loll! Ent Julia kogus end kohe ja naeris leebelt..."

läheb ainult natuke aega...ja siis on kõik korras...natuke aega...
see polnud üllatus...ja lõppude lõpuks on inimesi palju...

kõndisin ja...keegi oleks nagu suvest ühe pilditüki välja rebinud - rohe-rohelise muru sees olid võililled ja...üks kollane liblikas lendas arvatavasti oma elu viimaseid lende...

"...ja jälle ta vaikis - nagu oleks vaikus küsimustele paremini vastanud kui ta ise..."