elu...lugu...

mine võta sa kinni, mida ta nüüd sellega öelda tahtis...mina võib seda hoopis vastupidiselt tõlgendada...
iga inimene on täiesti omaette maailm...erinevate värvide...keele...liigutuste...soojusega...
meeldib sulle inimmõistusesse reisida...sigmundile küll meeldis...;)

"...autor pani mängu kogu oma osavuse, et peita kõikjale vihjeid...et ka kõige lihtlabasem pisiasi seostuks hilisemate sündmustega; igapäevaste askelduste üle langes muinasjutuline hardus, mis kõik teiseks muutis...tulevik..."

rändad ringi - näed...kuuled...tunnetad uut ja teistsugust...koged enneolematuid elamusi...iga astutud sammuga tekib uus lause - elu kirjutab lugu...lugu sinust...

"...peitsin raamatu. Aasta hiljem pöörasin pahupidi kõik riiulid, et teda leida: olin teiseks muutunud, imelapsest oli saanud suurmees, keda painab lapsepõlv. Missugune üllatus - ka raamat oli muutunud. Sõnad olid samad, aga nüüd rääkisid nad mulle minust..."

...mina on häbiväärselt vähe reisinud...

nähtava must/valge kirja vahel on peidus nähtamatud värvilise read...
mitmetasandilise värvilise pildi taga võib peituda lihtne must-valge mõte...idee...
aga lihtsat on keeruline teostada...ja see jutt siin ei tähenda midagi - see tuli mulle lihtsalt pähe pärast seda, kui olin ühe fazeri piimašokolaadi hävitanud...:)

loen tavaliselt raamatuid nii, et kui esimesed kolm-nelikümmend lehekülge mitte midagi ei ütle, siis ega ma teda ikka lõpuni ei vägista...kuigi Idiooti suutsin umbes kakssada lehekülge vägistada - ma pole veel vist päris küps idioodi jaoks...
kui ma oleks võõras, siis ma vist ei viitsiks mina teost lugeda...kuid olles ise peategelane, olen ma sunnitud seda läbi elama...

*nulla dies sine linea*
Sigur Ros...the nothing song...

...aga mina ei loe kunagi raamatuid nii, et vaataks enne lõpu ära...