muinasjutt ja multifilm...

"kahekordne pettus - mängisin näitlejat, kes mängib kangelast."

kohutav ju tegelikult, kuidas me teistest inimestest sõltume...
ja isegi kui ma olen tulevikus igas mõttes iseseisev - mul on oma elamine...töö, mis meeldib...täiesti toredad sõbrad ja isegi koer...siis on seda kõike ikka vähe...kõige olulisem on puudu ja see puuduv puzzletükk on kõige tähtsam, sest see asub pildi südames...
veelkord - mulle ei meeldi sõltuda...

"ma ei mänginud enam, valetaja leidis oma tõe oma valede kunstilises kujundamises."

tuimus on ju tegelikult üks ohu märke...inimeseloom on loodud emotsionaalseks...emotsioonid on näitamiseks ja kui neid vaid endale hoida, võivad nad lõksu jäädes ettearvamatult käituma hakata või hoopis pahandust teha...

"ta vihkas kõike, aga põhiliselt seda, kuidas ta oma elu oli elanud - et ta ei vaevunud üles otsima neid sadu teisi minasid, kes ta sees elasid ja kes olid huvitavad, hullud, uudishimulikud, julged ja jõulised..."

keskkoolis tuli mulle selline huvitav mõte pähe, mille tagajärjel ma loobusin täiesti näiteks sõnade "vihkama" ja "kurat" kasutamisest...ka mõttes...sest tegelikult ma ei vihka ju mitte midagi ega mitte kedagi ja milleks öelda midagi, mida tõsiselt ei mõtle...
alternatiivina kasutasin leebemat varianti - näiteks "ei meeldi..."
ega ma siiani väga vanduja tüüpi pole...aga teate kui kuramuse hea tunne oli pärast väga pikka aega kõva ja selge häälega üks kurat lendu lasta...no kuradi hea tunne ma ütlen - selline vabastav...:)
proovige mõnikord ise...

aga mis treppi puutub, siis...ma alustasin nii madalalt, et enam madalamalt alustada pole võimalik ja ma ei teinud seda tookord raha pärast...
...nüüd helistasin niisama nokkimise mõttes emmele - minu kontol olev arv saab kord kuus peaaegu sama summa võrra suuremaks kui ema oma...
nojah...mõttetu teema ju tegelikult...aga elu lõpuni ei tahaks ma mingi nii nüri asjaga ka tegeleda...
vaimne tervis on pisut-pisut olulisem siiski, kui see mõttetu number...
daa...

LeAnn Rimes...and it feels like...
vot selline meeleolu ongi...natuke kurb...ja natuke rõõmus üheaegselt - kummaline kerge tunne...vahel on hea, kui asjad selgeks saavad...nagu kivi oleks südamelt langenud...
sina aitasid mind ka järgmisele astmele...
küll ma hakkama saan...saavad teised...saan minagi...

"...kõnnin mööda sust nii, kui poleks sind tundnudki..."
eks ta imelik ole jah...
tanel padar...võta aega...