miljonimängu küsimused ja vastused...

ravimireklaam:
ma tean, mida sa tunned...
...ei tea sa midagi...

"Ta veeretas jutu osavalt kohta, kus oli ilmselge, et ma teatavat raamatut mainin..."

treener: "loed vanu sopakaid...jah?"
mina: "ei..."
treener: "armastusromaani...?"
mina: "ei...:)"
treener: "...miks sa ei joonista enam...?...nüüd sa loed jah?...no mida sa loed siis...?"
(näitasin talle raamatu kaant...ta kortsutas kulmu...ja lõpetas küsimustega pommitamise...)

"ta kutsus minus esile tõelise vastumeelsuse, ent koos sellega ka piiritu uudishimu. Minu jaoks oli ta mõistatus, ent samas huvitasid mind kohutavalt tema tegude motiivid, suhtumine tragöödiasse, mida ta tekitas inimestele, kes tema jaoks nii palju head olid teinud.
Ja ma vajutasin julgelt skalpellile..."

üks väike tüdruk vaatas mind...ta oli arg ja hästi tõsise ilmega...
mind väga huvitab, mida/keda ta nägi...
...ema oli oma tütrele kontrastiks...

"moraalilugemine pole mulle kunagi meeltmööda olnud, sest tahes-tahtmata jääb sellele eneseimetluse silt külge ja tulemuseks on üsna halekoomiline pilt, eriti veel kui huumorimeel olemas on..."

joonistus paljastab kunstniku mõtlemise...käed on kõigil põhimõtteliselt ühesugused, kui mitte kõik ei oska neid panna ilusat pilti tegema...konks on nägemisoskuses...
kõik mida sa lood, olgu siis pilt või mida iganes - see paljastab selle, millest sa mõtled ja kuidas sa mõtled...
jäädvustad selle, mis on sinu jaoks mingil põhjusel tähtis...milles sa ilu näed...kasvõi alateadlikult...
avastad, kuidas iseenda mõte töötab...

"selle vastu poleks mul midagi olnud, kui ta oleks öelnud, et mu pildid ei kõlba kusagile. Tema aga ei lausunud mitte ühtegi sõna - mitte ainsatki..."

võibolla oled tähele pannud, et see blog on hakanud mulle pisut närvidele käima...igapäevaelu tülpimus on hakanud võimus võtma...
kui ma väiksena ütlesin, et miski käib mulle närvidele, siis emmele tegi see nalja ja küsis pisut mõnitavalt, et "kas sinul on siis ka närvid?"
kui väike laps midagi sellist ütleb, siis teda lihtsalt ei saa tõsiselt võtta...

"loome poolest oli ta tasakaalutu. Oli kordi, kus ta istus vaikselt, enda ümber midagi nägemata ja kuulmata; sealsamas aga, kui tal juhtus hea tuju olema, võis ta olla ka jutukas talle omases katkendlikus kõnemaneeris...
Ta rääkis ainult seda, mida siiralt mõtles..."

o. tuli õhtul koju ja muigas, et teleka ees istuvad kolm nukku...
ja h. lisas kohe, et jah - neist nukkudest saavad varsti ilusad liblikad...mispeale o. ütles, et peab seljuhul aknad kinni hoidma, et me välja ei saaks lennata...(ta ütles seda kuidagi eriti armsalt...)
ehk siis - r., h. ja mina olime tekkide sisse pugenud, niiet ainult peanupud paistsid ja meenutasime seega hiigelsuuri liblika nukke...
ma ei suuda taluda seda külma enam - väike vihje katlamajadele, et te võiksite tööle hakata ja pisut soojust teha...

aga kui kindel sa endas oled...piisavalt kindel, et riskida?
...kõik oleneb muidugi kõigest...milline on võidusumma...kui suur on kaotus, kui vastus valeks osutub...
aga kui julged riskida, siis võib ka arvata, et võidusumma on seda väärt ja kaotus poleks sellega võrreldes midagi...
ok...aitab nüüd küll:)...teised tahavad ka mängida...paneme siis lõpuks vastuse lukku...
...ja lähem reklaamipausile...