lõpp-lahendus...

lembi tamm ütles, et tõeliselt filosoofiline probleem on, kui kaks ainet (lahuses) segunevad, et kas sel juhul on tegemist füüsikalise mehhaanilise segunemisega või keemilise reaksiooniga...

aga ma mõtlesin hoopis seda et...
liiga palju on mõtlemist...kaalumist, mis oleks kõige õigem...liiga palju tobedaid ettekäändeid...ja liiga vähe spontaansust...

"Ta ei hoolinud sellest eriti. Sai ta kasu, siis võttis ta selle ükskõikselt vastu, tabas teda kaotus, siis naeris ta ja ütles: "näed siis, see läks kehvasti...""

miks te inimesed teete skandaali sellest, kui keegi hilineb kolm ja pool minutit...?...mis on see tobe kolm ja pool minutit näiteks selle kõrval, kui keegi kaotab näiteks nägemise või käe või mida iganes...no mitte ei saa aru...

mul käis korra üks selline klõps peast läbi, et - mismoodi on inimesed nii erinevaid keeli rääkima hakanud...sekundiks oli selline täielik tõehetk...aga see sekund möödus ruttu...
ühe ja sama asja väljendamiseks on nii palju erinevaid võimalusi...

"Mõistatus oli lahendatud. Siis see oli see, mis naist Garmony juures võlus - mehe salaelu - tema hell koht, ja koos oli neid hoidnud usaldus. Naine oskas olla loov ja mänglev, meest innustada, panna teda unistama asjadest, mida alamkoda iial anda ei saa...ja mees teadis, et naise peale võib kindel olla..."

me rääkisime emmega ükspäev telefonis ilmast - et ilm on ikka nii ilus ja soe ja suvine...siis ta ütles, et ega ta seda ilusat ilma ei näegi - läheb hommikul tööle ja õhtuni istub kontoris...võib ainult aknast välja vaadates kujutleda...kui aega on, sest töö juures peab ju tööd tegema, mitte unistama...ja ta ütles, et elu läheb nii mööda, et ei saa arugi...lihtsalt ühe koha peal istudes...
ja mina ütlesin oma karmi sõna, et järgmisel suvel, kui tal puhkus on, siis sõidame terve eesti läbi...
aga plaanid ei lähe kunagi nii, nagu nad plaanitud on...minu puhul kehtib see nagu aamen kirikus...

"nii et kui ema meist halba rääkis, isegi meie surma soovis, reageerisime intellektuaalselt. Me nautisime probleemide lahendamist..."

aga teate, mis minus tõelisi hirmujudinaid tekitab...see, kui vanad naised hästi peenikese ja kriipiva häälega mingeid melanhoolseid laulukesi lalisevad...
no tõesti õudne...

"...kaks lõpplahendust on tegelikult üks ja seesama: ma kas suren, et sündida kuulsusele...või tuleb kuulsus ja tapab mu..."

aga järgmine lõik tuleb sarjast: "palju toredaid küsimusi..."
...ja ma saan aru, et emad muretsevad üldjuhul oma laste pärast...aga mitu aastat järjest vastata iga kord emaga rääkides küsimusele, et: "kas sa ikka sööd ka..."...ei ole enam isegi naljakas enam...
"ei, tead...ma olen kaks aastat ainult õhust ja armastusest elanud..."
nii lollakale küsimusele lihtsalt peab irooniliselt vastama...

"ta vaatas sellele kõigele kui mängule, mille reegleid ta küll püüdis omandada, mille sisu aga talle südamesse ei lähe..."

kummaline - üks treener on ülikonnas selline hästi viisakas...aga niipea, kui ta dressi selga paneb, korvpalliplatsile jõuab ja väikeseid poisse juhendama hakkab, siis mõnikord ma võpatan ikka täiega, kui ta seal järsku karjub näiteks: "kurat küll...aru ei saa või..."
...tal on väga kõva hääl mõnikord...ja ta on kergesti ärrituv...
ja siis mõtleb tark tüdruk, et kuidas sina kulla viisakas treener aru ei saa, et karjumine pole lahendus...
(nüüd meenuvad mulle mõned õpetajad, kelle tunnis ma väiksena peaaegu et värisesin ja mitte külmast...mõningad mälestused on äärmiselt ebameeldivad...ja püsivad...)
aga korvpallimängu ei tasuks ka liiga tõsiselt võtta - kogu võlu kaob ja lõpuks unustad, et...mängu peab nautima...
(issand, kuidas ta karjub...mul läks meelest, mida ma öelda tahtsin...)

ahjaa...lõpplahendus...
...ärge arvake, et tark tüdruk teab lõppu või lahendust...ei tea ta midagi...;)

...ja minale ei meeldi lause lõpus ühte punkti kasutada - üks punkt on kuidagi liiga lõplik...mina kasutab kolme punkti lause lõpus, sest kunagi ei või teada, mis pärast lõppu tuleb...
(no nüüd ma trumpasin küll lembi filosoofia üle...:D)

mõistlik ja mõistmatu...

(tahtsin teha ühe helesinise postituse...)
...üle-üle-ülejärgmisel real algavad jutumärgid, mis tähendab seda, et...keegi teine on kuskil kunagi mõelnud nii ja tahtnud, et teised ka tema mõtetest teada saaksid:

"Mis on reaalsus?

See, mida enamik inimesi selleks peab.
See ei pea olema kõige parem või kõige loogilisem, vaid see, mis langeb kokku kollektiivse sooviga.
Näed, mis mul kaelas on?

Lips.

Õige. Su vastus on täiesti normaalse inimese loogiline, selge ja arusaadav vastus: lips!
Hull ütleks, et mul on kaelas mingi värviline, naljakas ja täiesti ebavajalik riidetükk, et see on imelikult ja keeruliselt ümber kaela mässitud, et pea saab selle pärast halvemini liikuda ja õhk vaevalisemalt kopsudesse. Ventilaatori läheduses pean eriti tähelepanelik olema, sest see riidetükk võib mu ära kägistada..."

(see hullu-teema on mind ausalt öeldes juba ära tüüdanud...praegu...ma arvan, et sind ka...)

kõige õigem oleks vist siiski, kui iga tegelane jääb oma maailma - must-värviline mina jääb siia ja...valge-nähtamatu mina päralt on terve reaalne maailm...pole vaja mõttetult sõdida...kõigi jaoks on oma koht...
:D tark tüdruk...
(tobedaid inimesi on ka nii mõnus mõnitada...eksju?...aga mulle meeldib ka end vahel mõnitada...;))

kui palju on sind kellegi teise kirjutatu mõjutanud...?
...mind on päris omajagu...
ma ei saa aru, mismõttega ma siin üldse küsimusi küsin, kui sa mulle nagunii vastata ei kavatse...
...aga sa ju võiksid mulle ikkagi vahel headmeelt teha...onju...

sacred indian chants...northen winds...
...sõitsin täna natuke...oleksin udu pärast peaaegu kraavi sõitnud - jään selliseid ägedaid asju vahtima, kuigi mõistlik oleks silmad hoopis teel hoida...
mõistad...?

beauté du diable...

"...armastasin kino.
Mustast ja valgest said minu jaoks peavärvid, mis sisaldasid kõiki teisi...ilmutades neid ainult asjasse pühendatuile."

"Orgia, nii nagu ta seda ette kujutas, pidi olema midagi anarhilist ja rõõmsat, kus omamise tunnet pole olemas - on vaid nauding ja segadus."

"...ikka sain ma vastuseks vaid naeratuse ja kiire pilgu. Jah, kui neist pilkudest poleks õhkunud seesugust heasoovlikust ja südamlikkust, oleksin pidanud arvama, et rauk naerab avalikult minu, mu jutu ja pärimiste, kogu mu siiasõidu ja selle ajastu külaskäigu üle."


päeva algus oli jäine...ja muru oli valge...varahommikune päike oli ilus ja öine taevas oli selge - selgeltnägijale...aga udune - lühinägelikule...tähed valgusid laiali nagu tint paberil, kui ta vett saab...
mina kirjutab pastakaga...
...ja koha isikupärast tekkis lapselikult lõbus vaimustus...
see oli nädal tagasi...nädal tagasi oli minevik olevik...ja räägitakse, et tulevik pidi muutuste päralt olema...
lapselik siirus hakkab kaduma...täiskasvanute maailmas pole kohta lapselikuks siiruseks...täiskasvanute maailmas on hoopis teistsugused emotsioonid...
aga see laps on kaval - ta ühendab vastandid...tüdrukutirtsule meeldib nüüdsest täiskasvanute mänge mängida...
ingli näoga lapse pilgus on midagi kuratlikku - kõige suurem efekt tekib vastandite osaval ühendamisel...
...mäng sai konksu - valge kontrastiks on must...

...sest tulega on ohtlik mängida...
tüdruku jaoks oli see leek midagi uut ja põnevat - ta ei teadnud, et see ilus asi võib valusasti kõrvetada... mitte-mitte-mitte kunagi ei mängi ta enam tulega...nüüdsest ei saa mitte kunagi mitte keegi minale ligi...
...mängu võid vaadata kui tahad...kuid enam ei saa sa tegelast puudutada...
näitlejad on ju ainult vaatamiseks...

"...ta oli endast nii täiusliku tööriista teinud, et nii isiklikud asjad nagu sõprus võimatuks muutusid..."

ma lihtsalt pean mainima, et...aivo erkmaa ütleb mulle tsau...ja mina ütlen vastu kah...:)...mina ei tea korvpallist midagi...:D
(vean kihla, et sa ei saanud praegu naljale pihta...)

mind hämmastas see, kui sarnased võivad inimesed olla...ta on alati seltskonnas, kuid ta ei suhtle...ta kuulab teisi...ta jätab mulje, nagu teda ei huvitaks mõni asi...aga tegelt võib ta hiljem piinliku täpsusega kõik sündmused üles loetleda...mul on temast nii tohutult kahju - teatud kinnisideed võivad vägagi talumatud olla...
miks inimestele meeldib end lohutada teadmisega, et alati on kellegil halvem kui sul...?...võiboola veidi väärastunud, aga mina olen end alati nii lohutanud...ja see aitab...

ma avastasin just ühe avastuse (sõna avastama muutus võõraks) - teedul on plaat, kus on üks lugu - where the wild roses grow...ja selle esitajaks on pandud - nick cave and the bad seeds...
(viide jaan pärnale ja tema pahadele seemnetele...)

"Õigupoolest on ta laps, kes vajab mänguasju...näiteks kiindumust...et oleks, mida purustada..."

ahjaa...lill käib nüüd lisaks koolile ka eesti tantsu agentuuris...:)...ma olen nii rahul, et tal hästi läheb ja et ta tantsimisega jälle tegeleb...

tegelt võitleb musta värvi mina valget värvi minaga - nad on juba pikka aega sõdinud ja ma ei tea ikka veel - kes siis lõpuks peale jääb...

lenny kravitz...heaven help...

"Ta polnud küll mingi iludus, kuid tal oli siiras, aval nägu ja tema ujedus oli kütkestav..."

p.s...see tuju on mööduv...nagu kõik on mööduv...
...homme on uus päev uute tujudega...

aeg ja ruum...

"Kuna ma sind ainult nädal aega tunnen, on liiga vara öelda: ma armastan sind. Et ma aga hommikut ilmselt ei näe, on seda samas ka liiga hilja öelda. Mehe ja naise hullumeelsus just selles seisnebki - armastuses."

ma olen eestlane...
...ja eestlasel on tihti igasugu eelarvamused...eelarvamused näiteks välismaalaste suhtes - eestlane on kinnine ja kui siis tuleb keegi teisest rahvusest, kes käitub kuidagi liiga sõbralikult, siis eestlane mõtleb, et sellel võõramaalasel on midagi viga - et ta on kindla peale mõni sarimõrvar või vägistaja või lihtsalt psühhopaat...
no ühesõnaga tahtsin ma sellega öelda, et eile hakkas mul natuke hirmus, sest ma olin üksi...ja seal olid mingid välismaa mehed, kes ei tahtnud üldse ära minna ja käitusid kahtlaselt ja kell oli ka juba palju...
öö toob hirmud peidust välja...
...ja siis oli bussipeatuses üks tädi, kes aevastas neli korda järjest ja see oli viimane piisk - siis ma mõtlesin küll, et kõik on nii kole ja hirmus...ja mina tahab olla hoopis kuskil soojas kaisus, kus keegi minale liiga ei saa teha...mina oli õnnetu - aga mina ei nutnud, sest tubli tüdruk saab hakkama...ja mina on nutmise võime nagunii peaaegu kaotanud...

võibolla ongi parem, et see uks jääbki kõigile suletuks...

"...aga meie geenius, nagu kõik geeniused, kannatas aeg-ajalt tohutute naiivsushoogude all. Nii ka nüüd, see ütles meile, me ei pea tegema midagi muud kui idiotismi tagasi pöörduma, et taas kõik korras oleks..."

mulle vahel tundub, et kirjutatakse vaid kahel eesmärgil: esiteks - et veenda teisi mõtlema nii, nagu sa ise mõtled...või teiseks - veenda iseennast...
...ja vahel on mul nii tohutult tobe tunne siinse jura pärast...

""Ja siis hüüdsin ma midagi hulljulget, midagi, mida ma esimest korda elus tõeliselt tundsin:
"Ma armastan sind!" ütlesin ma.
"Ma armastan sind! Ma tõesti armastan sind!"
"Ma kuulsin sind..."...sõnas tema.
"Seda ei tohiks keegi kunagi kellegile öelda.""

ahjaa...täiesti müstika on, kui palju asju võib kellegil olla...(vihje poe tänava uuele pisikesele elanikule...) ...ja hästi tore on see ka, et venna ostis uue arvuti ja absoluutselt kõik mu asjad on vanas arvutis - muusika, pildid, koolijura...ehk ühesõnaga mulle nüüdsest kättesaamatu...
ja fakt on see, et ma võin ju karmi tädi mängida...aga mõnda inimest lihtsalt ei saa enam peast - ükskõik kui palju aega ka mööda läheb...
ja fakt on see ka veel, et...inimeseloom lihtsalt vajab lähedust...

ja täiesti sürr on ühistranspordis näiteks beethovenit kuulata ja siis jõhkralt inimesi jõllitada...

""Sa oled nii kole, et sa oled kõige seksikam asi, mida ma iial näinud olen."
"Ma tean" kostsin mina. "Ma tean, ma tean!""

...seega avan mängutoa ukse...

mind the gap...

kas sina mõistad nalja...?

vaata...rutiin on mõnikord päris tore asi...
aga mõnikord on nii et...sa ärkad hommikul...lähed kooli...tööle...ja siis õhtul tuled surmväsinult koju...ja mõtled täpselt samu mõtteid päevast päeva...
sama päev kord homme ja ülehomme ja...rutiin on väga salakaval - uinutab magama...
aga siis käib peas mingi klõps...totaalne ärkamine...ja mõtled hoopis, et...no mida kuradit...
(vabandust, et ma nüüd jälle vannun...)
vaja on midagi hoopis uut ja teistsugust...ja paremat...

"vahel on nii ahvatlev naerdes tõtt öelda..."
nali pole tegelikult nali...nali varjab tegelikku tõsidust...ja kui sul õnnestub maskeeringust läbi näha...no siis oled sa tubli...:)
ruum on inimesi täis...keegi ütleb ühe lause...milline on reaktsioon?
...keegi solvub...keegi naerab...keegi saab vihaseks...keegi jääb ükskõikseks...ja keegi ei pannud lauset üldse tähelegi...

sven-erik istus mu kõrvale ja ütles, et hakkab pornot vaatama...ma piilusin ja - tegelt ta vaatab hoopis oma ilmaasja...
kui ma oleks lühike laps olnud, siis oleks kõik täiesti teistsugune...ma ei tunneks neid inimesi...ma ei käiks nendes kohtades...neid sõnu siin poleks olemas...
...aga ma olin pikk laps...ja emme pani mind aasta varem kooli, kui oleks pidanud...
...aasta...

kas sind häirib teadmine, et...alati on kuskil keegi, kes sind jälgib...
ma ütlen nüüd paljudele inimestele "tere" ja "headaega"...
kui ma neid tänaval kohtaks, siis ma ei ütleks - siis ei tunneks ma neid lihtsalt ära...
ma vaatan neile otsa...kuid tegelikult - ma ei näe neid...
väljavalituid on vähe...
kõik, mis sa oled...kõik, mida sa peegeldad ja endast välja annad...paljastab selle, millest sa mõtled...pole vaja rääkida, sõnad võivad tihti valetada...sinu olek räägib sinu eest...

minu toa õhus on tärpentin...tegin akna lahti...
ja minu musta värvi tassil on kiri - mind the gap...ja värvilised jooned - metroovõrgustik on ka peal...mulle meeldib see tass...kass...pass...mass...rass...sass...
...aga varsti tuleb mingi piir...ma ei tea, mis on teiselpool seda piiri...

kõik on nii uskumatult absurdne...ja see...kallis lugeja...ongi see, mis mulle nalja teeb...

pühendus: eilsele päevale...

muinasjutt ja multifilm...

"kahekordne pettus - mängisin näitlejat, kes mängib kangelast."

kohutav ju tegelikult, kuidas me teistest inimestest sõltume...
ja isegi kui ma olen tulevikus igas mõttes iseseisev - mul on oma elamine...töö, mis meeldib...täiesti toredad sõbrad ja isegi koer...siis on seda kõike ikka vähe...kõige olulisem on puudu ja see puuduv puzzletükk on kõige tähtsam, sest see asub pildi südames...
veelkord - mulle ei meeldi sõltuda...

"ma ei mänginud enam, valetaja leidis oma tõe oma valede kunstilises kujundamises."

tuimus on ju tegelikult üks ohu märke...inimeseloom on loodud emotsionaalseks...emotsioonid on näitamiseks ja kui neid vaid endale hoida, võivad nad lõksu jäädes ettearvamatult käituma hakata või hoopis pahandust teha...

"ta vihkas kõike, aga põhiliselt seda, kuidas ta oma elu oli elanud - et ta ei vaevunud üles otsima neid sadu teisi minasid, kes ta sees elasid ja kes olid huvitavad, hullud, uudishimulikud, julged ja jõulised..."

keskkoolis tuli mulle selline huvitav mõte pähe, mille tagajärjel ma loobusin täiesti näiteks sõnade "vihkama" ja "kurat" kasutamisest...ka mõttes...sest tegelikult ma ei vihka ju mitte midagi ega mitte kedagi ja milleks öelda midagi, mida tõsiselt ei mõtle...
alternatiivina kasutasin leebemat varianti - näiteks "ei meeldi..."
ega ma siiani väga vanduja tüüpi pole...aga teate kui kuramuse hea tunne oli pärast väga pikka aega kõva ja selge häälega üks kurat lendu lasta...no kuradi hea tunne ma ütlen - selline vabastav...:)
proovige mõnikord ise...

aga mis treppi puutub, siis...ma alustasin nii madalalt, et enam madalamalt alustada pole võimalik ja ma ei teinud seda tookord raha pärast...
...nüüd helistasin niisama nokkimise mõttes emmele - minu kontol olev arv saab kord kuus peaaegu sama summa võrra suuremaks kui ema oma...
nojah...mõttetu teema ju tegelikult...aga elu lõpuni ei tahaks ma mingi nii nüri asjaga ka tegeleda...
vaimne tervis on pisut-pisut olulisem siiski, kui see mõttetu number...
daa...

LeAnn Rimes...and it feels like...
vot selline meeleolu ongi...natuke kurb...ja natuke rõõmus üheaegselt - kummaline kerge tunne...vahel on hea, kui asjad selgeks saavad...nagu kivi oleks südamelt langenud...
sina aitasid mind ka järgmisele astmele...
küll ma hakkama saan...saavad teised...saan minagi...

"...kõnnin mööda sust nii, kui poleks sind tundnudki..."
eks ta imelik ole jah...
tanel padar...võta aega...

kui see on sinu soov...

"...sina...sina läksid ära...
...ja mina...pöörasin ümber ja läksin oma teed..."

situatsioon: istun...ja täpselt minu vastas istub ka keegi...me ei tunne üksteist...oleme võõrad, kes lihtsalt istuvad näoga üksteise poole...aga me ei vaata teineteisele otsa...meie vahele jääb kaks arvutit ja me mõlemad vaatame hoopis oma arvutieksraani...
tundub see sulle kummaline...?

lisaks sellele oli mul täna vibratsiooniline ärkamine...
terve suvi on poe tänava juures teed vmt parandatud...ja mina ei tea, millega need töömehed seekord tegelesid, aga kui ärkasin, siis oli tunda nõrgalt võnkeid...
ja veel lisaks sellele, on linnageograafia-jussi kätetöö omaette klass...

ja siis veel lisaks sellele, üritan ma teatud "täiskasvanu asjadesse" ka täiskasvanulikult suhtuda - igasugune jura teeb ainult tugevamaks...eks ma sain oma õppetunni, millest tuleb teatud järeldused teha ja edasi elada - loodetavasti siis juba parema inimesena...

...kuigi...ma oleks peaaegu teinud erandi - oleksin küsija-vastaja rolli vahetanud...riided seljast visanud ja ma poleks enam hoolinud sellest, et end täiesti lolliks teen...
...aga siis panin ma nööbi kinni...sest sa tahtsid nii...
inimese privaatsust ja soove tuleb austada...pealetükkivus on kole...

ja kummaline on see küsimus - "kuidas läheb?"
ühel hetkel inimesed käivad läbi...siis muutub midagi...suhtlemine jääb järjest harvemaks...ja kui siis pärast mõnda aega juhuslikult kohtutakse, on alati esimene küsimus "kuidas läheb?"
...aga see küsimus ei saa kunagi õiget vastust...
eks ta ju ikka läheb - ega ta seisma jää...

näitelava...

"Ta ei püüdnud kunagi mängida kedagi peale iseenda."

täna oli mul natuke põnev päev...
käisin sõjakoolis...
kohtusin tähtsate isikutega...ja mina pidin neile rääkima, kui palju raha ma tahan...blondi peaga karm tädi oma sõjaväe-kostüümis oli konkreetne - ta ütles, et talle meeldib ausalt rääkida...
...mulle meeldib, kui inimesed suudavad ausad olla - see pani mind muigama...ja mind pani muigama, millist etendust nad nii mulle, kui ka üksteisele andsid...
...ja siis tuli see kindralmajor otse minu juurde oma otsekohese küsimusega - "kas me tunneme üksteist?...mulle tundub, et me oleme kuskil kohtunud?"
ta tuli mulle väga lähedale - meie vahele jäi vaid paarkümmend sentimeetrit õhku...aga minale ei meeldi, kui võõrad inimesed tulevad liiga lähedale - mina ei saa siis vabalt hingata...ja mina ei osanud nii järsku nii otsekohesele küsimusele vastata muud kui..."ju olen ma siis oma venna nägu..."
...taaskord olen ma hämmingus, kui julgelt ma võin mõne inimesega rääkida...ja mõne tegelasega tundub suhtlemine võimatu...
kummaline, et olen nüüd sellise asutusega seotud...saatuse iroonia?...ma pole kindel, mida tähendab väljend - "saatuse iroonia"...
ma tundsin, et asi pole totaalselt lootusetu...

täiesti hämmastav on see ka, milline idioot ma olen...aga noh - ma ei saa midagi parata...:)
aga kui see väike aususehoog nüüd ära unustada, siis lõhnan ma praegu nagu pannkook...ja taevas on ka täna pannkook...
mina ei saa üldsegi aru, miks kõigile pannkoogid meeldivad...

"Ta rääkis mulle üsna palju Taevast.
Ma ei teadnud siis sellest teemast üldse midagi. Ma eeldasin, et kui inimesed on surnud, siis on nad surnud."

mina ei mängi...mina jälgib hoopis teiste mängu...
aga nüüd olen ma väsinud...õigustatult...kuigi ma ei õigusta end kunagi...isegi kui mul õigus on...

suveöö unenägu...

"Ses komejandis, kuis me mänginud
neid kaarte, mida saatus jaganud?
End kodus tundis, üsna kartmatult,
aitäh,
sai mängus teoks taas meie unistus."


"Õnneks on Julia hea näitleja. Tema süda jäi hetkeks seisma. Kuidas võis Tom midagi sellist öelda? Loll! Neetud loll! Ent Julia kogus end kohe ja naeris leebelt..."

läheb ainult natuke aega...ja siis on kõik korras...natuke aega...
see polnud üllatus...ja lõppude lõpuks on inimesi palju...

kõndisin ja...keegi oleks nagu suvest ühe pilditüki välja rebinud - rohe-rohelise muru sees olid võililled ja...üks kollane liblikas lendas arvatavasti oma elu viimaseid lende...

"...ja jälle ta vaikis - nagu oleks vaikus küsimustele paremini vastanud kui ta ise..."

jääl liugle, surelik, kuid ära seisma jää!

olen mina terve igaviku tartus - kellegile mind vaja pole ja lähen mina siis koju ja tulen õhtul maalt tagasi ja oh imet - tervelt kuus vastamata kõnet...:)
aga maal olen ma totaalselt kättesaamatu välismaailma jaoks - ei võta sinna kunagi oma kõneaparaati kaasa...

"Ta ei saanud minna edasi ega tagasi. Kõige kergem oli lihtsalt lavalt lahkuda."

te lihtsalt ei kujuta ette, milline super-fantastiline päev mul täna olnud on...ma olen kohe nii rahul praegu...

"...tal oli kõrini enesekontrollist...maskidest...õigest käitumisest. Ta tahtis oma viimastel elupäevadel käituda nii valesti kui vähegi võimalik."

sõitsin mina reede öösel koju...ja tudusin oma mõnusas voodis...
hommikul läksime maale...harukordne juhus, mil terve pere on koos...ja ka koos maal...
"tead...issi ja onu on hästi suured A-tähed teinud..."...räägib mulle andra (kes on vahepeal hämmastavalt suureks kasvanud) - vana laut läbib totaalse muutumise - saab endale väikese terassi ja uue katuse ja põranda ja...
...ja nii tohutult lahedad päevalilled olid seal maja ääres...ütlesin emmele, et ta neid järgmine aasta hästi palju paneks igale poole...
...ja issi võttis mett...rääkis, et alguses oli viis mesilasperet, aga siis tulid veel viis ise juurde ja tulemuseks on 80 liitrit mett...:)
...ja saunas käisin...
...ja siis ma lunisin issi käest, et ta minuga metsa tuleks - kukeseeni korjama...ta andis mulle ühed kummkud kah - need olid jalas rasked...aga metsas oli selline niiske, samblane lõhn...metsa lõhn on hea...
...kuusemets on selline mõnus...kui tavalises metsas on rohelise ja pruuni värvimäng ja kui üles vaatad, siis õnnestub võibolla natuke sinist ka näha...aga kuusemets on teistsugune - selline tihe, niiet taevast ei näe - tekib selline üleni hämaralt roheline ruum ning ükskõik, kas vaatad ülesse või alla või paremale - näed vaid rohelist...maapind on üleni kaetud ainult samblaga ja siis on pehme astuda...:)
kui ma pärast tiigikaldal istusin ja seeni puhastasin, siis üks kala hüppas korra veest välja õhku ja siis kukkus plärtsti tagasi...tiigi vesi pole kunagi nii madal olnud vist, kui seeaasta...
...
...see päev mõjus mulle tõesti kohutavalt hästi...

maarja...homme...

jutumärk...

"Kes kord vaimuhaiglas on olnud, see harjub hullude maailmas valitseva vabadusega ära ja muutub sellest sõltuvaks. Seal ei pea millegi eest vastutama...kõik on lubatud, sest lõppude lõpuks - inimene on ju vaimuhaige."

hmm...mida asjalikku ma sulle täna räägin...
mida sa kuulda tahaksid?

"Maailm on täis inimesi, kes on väga kavalad ja näiliselt palju targemad kui tegelikult. Nad pimestavad meid faktide ja tsitaatidega ja võõrkeelsete sõnadega jne, samas kui nad tegelikult ei tea midagi kasulikku elust sellisena, nagu seda tegelikult elatakse."

mina on reaalsuses hoopis teine kui siin...ja mina arvab, et ta on suutnud jälle midagi ära rikkuda, ilma et ta midagi teinudki oleks...
mina ei saa praegu mitte millesti aru...

"Siin on vangla ja üks valvur teeskleb kõva raamatulugemsit, et näidata kui intelligentne ta on. Tegelikult passib iga pisimatki liigutust, mis siin palatis tehakse, ja hoiab võtmeid nagu ei tea mis varandust."

...aga ma arvan, et see polnud see, mida sa kuulda tahtsid...onju...sa oleks ju eelistanud seda, et ma ise midagi kirjutaksin...oleksid tahtnud kuulda midagi isiklikku...eksole...?...keda huvitab mingi tark lause...inimene mõtleb ju ikka teist inimest kohates, milline ta ilma riieteta on...
:)
ja teate mis...kui ma olen poolunes/pool ärkvel, siis mõnikord jään ma hästi sekundiks mõtlema, et kus ma olen praegu...näiteks tundus mulle kord annelinnas magama jäädes, et olen hoopis kodus...
...no igatahes saan ma täna öösel kodus magada...

"Võtmed?"...küsis ta...
"Uks on lahti. Sa ei arva ometi, et ma istun siin karja hulludega lukustatud ukse taga!"

ja esimesed koolipäevad pole mulle kunagi meeldinud...