seinad...

emmega on ikka hea poes käia - lihtsalt laod korvi ükskõik, mida hing parasjagu ihaldab...brie juustu ladusin kah...andsin tüki issile - pidin teda sundima sööma, sest tema on väga skeptiline selliste asjade suhtes ja kui ta maitses, siis tegi nägu, mis ütles selge sõnaga "mina seda jura rohkem ei söö..."...emmele andsin ka - tema ei teinud nägusid...tema ütles hoopis viisakusest, et nohhjahh - võib süüa kahh...kuid siiski oli aru saada, et ega temagi sellest ülemäära suurde vaimustusse ei sattunud...emmele meeldib sinise hallitusega juust rohkem kui valge hallitusega...ja juba algklassist on ju teada, et maitse üle me ei vaidle...onju...
aga linnupojale küll meeldis - meie temaga ikka teame, mis on hea...;)...ja te oleks pidanud nägema, kui palju arbuusi ta ükspäev ära sõi...küll mitte seitset kilo, nagu mõned...aga siiski tema kohta päris suure koguse...

vend1:"silma järgi paned või...?"
vend2:"nojah...sa ei usalda siis oma silmi või?"
vend1:"usaldan küll...aga sa paned ju jumala viltu..."
vend2:"aa...on vist jah tiba viltu..."
käisime värve ostmas...mina läksin niisama kaasa, aga siis pandi mind järsku lambist otsustajaks...pidin kohapeal täiuslikud värvid välja valima...
minule meeldib hästi tumedaid ja julgeid värve kasutada...aga samas ei taha ma võtta vastutust, kui asjad ei kuku nii välja nagu plaanitud...ja üleüldse - kõik peab korralikult läbi mõtlema - kuidas hakkab tervik välja nägema...ja minu maitse ei pruugi teisele üldsegi sobida mitte...
aga igatahes - ühe seina lasin peaaegu mustaks teha...tegelt tuleb lõpptulemus vist päris hää...:)
mu vend on vist avastanud, et tal on ka õde olemas...ja et õekese arvamust võib vahel kuulata kah...

kas sina käisid jaanipäeval sõnajalaõit otsimas...?
ei käinud?...aga miks sa ei käinud siis...kõik noored inimesed ju käisid...
ah et ikkagi käisid...no aga kas sa siis seda ei teagi, et...sõnajalad ei õitse...

:D...eriti loll iba tuli nüüd kokku...(mitte et mu eelmised vaimusünnitised nüüd pulitzeri vääriksid...)

All Saints...under the bridge...

terves kehas...

lill on 20 nagu minagi...ta on kuusteist aastat oma elust tantsule pühendanud...ja nüüd otsustas ta suhtekorraldust õppima minna...
???
mul on niii kohutavalt kahju sellest...
lill on inimene, kelle vastu mul tohutu respekt on...ta on pidanud nii palju kannatama ja igasugu juraga tegelema...ja selle tagajärjel on ta nii tugevaks muutunud...sõnadest jääb praegu puudu - ta on lihtsalt uskumatult tore inimene...
...ma ei ole seda talle kunagi otse julgenud öelda...
aga ma tean, et ta teab seda isegi, et nii arvan...

esimene asi, mis ma tavaliselt ärgates teen on - vaatan telefonist kella...
minul oli täna ilus ärkamine...ja mitte kella pärast...

aga vereproovi tegemine pole tänapäeval enam üldse valus...
"vererõhk ja -suhkur on kenasti korras...
...südamehaigusi pole...alkohoolik ja narkomaan pole...psüühilisi häireid ei esine..." - tädi tegi kasti riste, ilma, et minu käest õieti midagi küsinudki oleks...:)
kohe üldsegi mitte ei kannata seda haiglalõhna...huhh...

"minu keha sinu keha vastas..."
...vastav lause pärineb ajast, mil olime 13 ja lillel oli üks ~30-aastane austaja...
...ja siis see suure õllekõhuga onu helistas talle ja rääkis taolisi asju...see onu oli ta võõrasisa sõber...meie ühine arvamus lillega oli, et see onu on tõsine pervert ja pedofiil ühes isikus...
aga see lause tundus tol hetkel eriti nilbe...me olime ka alles 13 siis...

varsti lähebki kolimiseks...

sarah brightman...you take my breath away...

lasso...

...nagu liiv, mis sõrmede vahelt ära libiseb...

tähed maalivad pildi...pilt räägib lugu...lugu jäädvustatakse tähtedena...
roxette...I wish I could fly...(algus on eriti lahe...;))

"ma soovisin, et igal lausel oleks üks või koguni mitu allteksti, nii et ühel või teisel tasandil rabaks see igat lugejat..."

lill on illusioon...miks sa näed lille?
peitus on ka tore mäng...
kui otsid, siis võid leida...võid ka mitte leida...

minu linnupoeg on ikka täielik kaabakas - kohutav, kui palju tähelepanu ta nõuab ja vajab...on ikka minu musu küll...(raadiost tuleb see kreeka helena-eurovisioonitibi uus lugu...äge lugu on...)

värvid aitavad maailma mitmetasandilisust näha...
...kui eelmine sissekanne oleks üleni hall olnud, siis poleks sa lille näinud...
sarah brightman...captain nemo...

"...see oli minu kõige visam illusioon - asju elusalt lausepaeltesse püüda: kui suudan sõnu osavalt kombineerida, jääb objekt märkidesse kinni ja ta on mul käes."
.
enzo enzo...les yeux ouverts...
ja kas sa tahad, et ma ütleks midagi isiklikku praegu?...muidugi tahad ju...onju...
no see on ka vist ainus koht, kus ma julgen öelda et...mina tahab, et sina tahaks...mind...
mis emotsioone see minu trükitud tähekombinatsioon sinus tekitas?
aga mida sa nüüd näed?
ok, ma täna rohkem ei targuta...

koodimurdja...

mida sa esmapilgul näed?

kljfgnvjnajsiruytaopnbvcmaepotioyunvnmmxnvcbhdfisa
lkfjhnjvnjbhmreioalkcjkbhwürtoioyunbgjnbmmöaasfjhncxvnjdguir
äasölfdlsgkjjhuüpewroptuiuymxcnvbhfvhfgdjköaskjfdfghüperoptireoy
khlgjhjtyainultöeowroühteörutginimestöbhcbjhguisdlsklgjthtuyoreiüepo
aäsöflkldsjdgjldfskkdgjnvkfddüwperireoutgugyjtihgnbgjzmx
üewrootireouyjgtgnbgfkesöldkldfjdjghmxcnxbvcvb
aldkfjgriotutahanömasnkedaöhuirutlljdfjdghdnbmcvfnbufghuipr
askljfireuithnbnadfkljgkfdmaöncxvbfwperoieutgnbghnisaouvbvuitgh
aösfjkruibgjhfjdsdkfjnvjkbnkunagiökuriotguihnvunvbjfigugvfdnvfdiop
gjneitughuvhnuibnisgdfkvnjdfeivääriöwuggnbvckmnnbbnnbxvcopisdjgm
oieputgjujkbnvjkzcljkldsknvreuioipuäugbvudivnvnbnbbnbnguifspioe
aälsfkdsjgdhbvnjghtwropgibvgofbngfoibfdbjgfb nncvm,kfdbmklb
lkdsreouivhnjiufnvhuhvbfudioafvhfdoifudpvudugbvhdfiou
owpeiurteuihvnibhdfbvdaoijncvvnjdfbnvcjkzpaweoriuoutiunbi
jkgvrghuitksjdfhguiyiiurehufdivhbdvihbewüituyhouhitjbfgbjvcnbj
aäsöldksöfdkjnvboiwmrutoeytriuhjvnjcbhijsdvbgsdreoitguyhbgjkx
ewturewiuytyhfdjkgfdtlkaslkjdfghghdjsnmvbnbvnbvfuyghuieregyeila
aldfkhkjghjdfghughduiphuiewouhgverytyhvvhhbvskldfjgdfhgreugyüpeq
sjkfdhfguihguidfghuidfgheurdeioaiwrptvbjchfkdaäfkjgkjhghjijiotuhuituhu
hfhguirdghuiertuihgesakldvfjjgkdhnvbhgtuighriosafjkhgjhiuothgghghghth

siin on teile tähestik - kombineerige endale ise sobiv tekst...

tuli selline tuju olla ilgelt originaalne...
...ja enyat tuli ka tahtmine kuulata...Adiemus...

peegelpalee...

"...tundetu kõige pühaliku vastu, jumaldasin ma maagiat..."

mina vaatas peeglisse...ta nägi sealt maailma vastu peegeldumas...ta võttis peegli ja viskas kildudeks...ja hakkas kildudega mängima...pani kokku uusi peegleid, mille sees olevad uued maailmad peegeldasid uusi minasid...

"...otsustasin kaotada kõnevõime ja elada ainult muusikas..."

teate, mis ma tähele panin...ma panin seda tähele, et ma pole enam üldsegi mitte nii tähelepanelik kui varem...
...ja seda ka et...mida rohkem ma parasjagu mõtlen, seda vähem ma kirjutan ja kui ma üldse ei mõtle, siis ma ainult kirjutaksingi vist...
vahepeal ma mõtlesin ühest asjast - sellest ka pisike paus...

"...maailm kasutas mind ära, et sõnadeks saada..."

kõik on sündides peaaegu võrdsed...aga miks muutuvad inimesed arenedes üksteisest nii erinevaks?
...inimeseloom ongi vaid ühiskonna vastupeegeldus - peegeldab keskkonda, kus ta on üles kasvanud...
miks minale meeldib mängida?...lapsepõlve kõverpeegel, vot mis...
Nexus...Elukooli...

"...nende süütud silmad lihtsalt näevad, neil pole kohustust vaadata..."

kolm punkti...ja kolm m-i...ja...ja igasugu muud toredad numbrid ja seosed...ja...
tegelt ma ei usu mingit arvumaagiat jms...
Aurora ft. Lizzy Pattinson...Summer Son...(see lugu on lihtsalt igas esituses seksikas...)

"...muidugi oskasin ma oma rõõmu hinnata. Aga rõõmu ei tundnud ma sellest põrmugi..."

vaatan köögi aknast välja - näen mõlemat naabritädi...nad ajavad omavahel juttu...
nii kummaline on see, et mina hüsteeritsen siin iseenda vanuse ja kortsude ja muu jura pärast...näen peeglist, kuidas ma lausa silmnähtavalt vananen...aga samas, kui neid (või üldse vanu inimesi, kes on kogu aeg mu elus olnud) vaatan, siis - nemad nagu ei vananeks üldse...need naabritädid on alati sellised olnud - nii siis kui olin viiene, kui ka praegu, mil vaatasin köögi aknast välja...nad pole muutunud ei välimuselt...ja näib, nagu seisaks ka nende elu paigal - nad teevad päevast päeva samu tegemisi...veedavad enamuse oma elust umbes viiekümne ruutmeetri ulatuses liikudes ja tegutsedes...
...mina tahaks natuke rohkem ruumi...

"...seda mina polnud aga veel olemas...oli vaid tühi peegelpalee, kus sündiva sajandi tüdimus vastu vaatas..."

tavaliselt on lõbustusparkides ka sellised peeglitoad...kindlasti oled ju sinagi sellises kohas viibinud, kus peeglite abil püütakse inimest segadusse ajada ja ta peab läbima labürindi...
aga mis ma tahtsin öelda, oli see et...ma panin ükskord peaga kõmaki vastu üht seina...

Sylver...In your eyes...

"...ma ei saanud sellest raamatust välja: olin ammugi lõpetanud tema lugemise, aga ma jäin tema tegelaseks...
...ta jälgis mind raamatu kaudu..."

karikakar...

tegelikult olen ma ju algusest peale teadnud - milline on loo lõpp...

vahel ma tahan olla lapselikult muretu...tahaks lihtsust...ja seda, et ei peaks tegelema asjadega, millega tegeleda ei tahaks - asju, mille pärast lapsed muretsema ei peaks...
...ja siis tahaks ka midagi hoopis teistsugust...tahaks iseseisvust ja täiskasvanuelu värvilist mitmekesisust...tahaks asju, mis on lubatud vaid täiskasvanuile...
ma ei tea, kes ma siis olen, või kes ma rohkem olla tahaks...

rakud uuenevad pidevalt...täiesti sürr on mõelda, et kolmeaastane mina on täiesti kadunud - kõik rakud, millest ma siis koosnesid - kõik on vahetunud...kuidagi väga imelik, et mõneti ma nagu kaoksin täiesti, aga samas jään ka alles...vmt...
nähh...mul jookseb juhe kokku, kui sellistele asjadele mõtlen...

aga mida ma veel mõtlen...?
...
...ma mõtlen seda, et...siiru-viiru-keeruline on kõik...jällegi...

"...mäng peab jätkuma...armastus pole meie jaoks..."

ma ei saa kunagi piisavalt heaks - et väärida...
hmm...kurvad lõpud ja muinasjutud ei käi vist kokku...
...

Jääboiler...Paljajalu asfaldil...

kõrb...

viimastel aastatel olen poole suve pealt näinud õudusunenägu, et suvi on läbi...mingi nädal tagasi nägin ka, et õunad olid valmis juba...

mulle ei meeldinud suurlinnad...tartu oli minu jaoks suur linn...olin sunnitud siia tulema...ma ei tea, oli see siis tingitud sellest, et inimene harjub kõigega vmt...aga nüüd olen ma selle elu nii omaks võtnud, et enam ei saa lahti lasta - ei taha väiksemat, madalamat - aste-astmelt ikka kõrgemale...mulle meeldib siin...ja see, mille pärast ma tulin tartusse - see oli kõige suurem juhus...viimase minuti juhus - mis määras terve mu ülejäänud elutee...
mida suurem linn, seda suurem vabadus...antsla on nii ahistavalt väikeseks muutunud...kui seal kõndisin, tundsin, et olen ainus elanik...kõik tänavad on tühjad...ja minulgi tekib nii tühi tunne...
london - niipalju erinevaid inimesi...niipalju erinevaid mõtteid...niipalju erinevaid värve...jah, mulle meeldib olla tihti üksi, elada üksi, kuid...ma vajan ka elu, mitte tühjust...

melahoolsus on mulle sisse kodeeritud miskit moodi vist...mind ümbritseb kogu aeg mingi udu/vihmapilv...ma teen talle kõtt - kuid ta ei lähe minema...:)
...aga läbi vihma näen ma hallutsinatsioone...näen värvide maailma...
kuid sina näed vaid halli pilve...tuhmides toonides mind...
sina ei saa kunagi näha seda, mida mina näen...sest see, mida mina näeb...pole reaalsus...vaid miraaž...

sügis toob vist palju uut ja samas on palju seda, mis kaob...muutub...vahetatakse keskkonda...lill tuleb tagasi eestisse...üleminek vajab kõvasti harjumist - ta ei teadnud, kas ta seda suudab...mina tean, et ta suudab palju...ja mina hakkan vist tallinnat külastama sagedamini kui muidu...lillest saab rebane...sügisest...balti filmi ja meediakoolis...
belgia, itaalia, saksamaa...
...ja mina lähen poodi...

millist keskkonda sina vajad selleks, et vikerkaar end näitaks...?

teate mida ma praegu väga-väga tahaks ja vajaks...ja naudiks suurima heameelega...?
ühte väga-väga pikka ja väga korralikku läbimudimist - ehk siis ühte mõnusat sõrmeotsast-varbani massaaži...
on vabatahtlikke?;)
...no ega ma ei arvanudki...:)

Sunblock...First time...

pahupool...

Guano Apes...Open Your Eyes...

"Olen sündinud kirjutamisest, enne seda olin vaid vastupeegeldus; oma esimesest romaanist peale ma teadsin, et peegelpaleesse on astunud laps...

Kirjutades olin ma olemas, leidsin varju suurte inimeste eest; aga ma olin olemas ainult kirjutamise jaoks, ja kui ma ütlesin "mina", siis tähendas see: mina, kes ma kirjutan. Mis sellest, tundsin kord ometi puhast rõõmu: avalikkuse lapsel olid privaatkohtamised iseendaga..."

aga mida sa teed siis, kui kõik su soovid täituvad ja sa ei oskaks enam midagi soovida, tahta...
mida sa teed, kui on saavutatud ülim rahulolu...kui pole enam kuhugi "kõrgemale" püüelda...?
kaua sa suudaksid seda taluda - unistusteta elamist?

ma ei tahtnud selle jutuga öelda, et kõik mu soovid on täitunud, kaugeltki mitte...lihtsalt et - kui mingi soov täitub, siis olen ma piisavalt tropp selleks, et see ei too mulle erilist rahulolu...
ma olen õnnetu, kui soov ei täitu ja ma olen...hmm...(ma ei leia õiget sõna)...mitteõnnelik?..., kui soov peaks ka täituma...
no mida krdit...ja ma ei saa sinna midagi parata kah...
tropp olen...
:)...no vahel ikka päris jobu küll...

"Autoriks saanud, olin ma endiselt ise peategelane. Ja siiski oli meid nüüd kaks: tal oli teine nimi ja ma rääkisin temast kolmandas isikus. Mulle tegi rõõmu olla tema, ilma et tema oleks olnud päriselt mina. Ta oli minu nukk, võisin temaga oma tujusid mööda talitada, teda proovile panna, talle oda külje sisse puurida ja siis põetada, nagu mu ema mind põetas, teda terveks teha nagu ema mind."

lille muusika, mida hetkel isegi naudin:
LL Cool J ft. Jennifer Lopez...Lose Control...
Lil Bow Wow ft. Ciara...Like you...
Kanye West ft. Jamie Foxx...Gold Digger...
(ja eriti tegija lugu) The Pussycat Dolls...Buttons...
...

kas sa arvad, et räägin siin sinuga?
...ei räägi sinuga...temaga räägin hoopis...

aga nüüd - uni võtab mult kohe teadvuse...
"Järg homses numbris!"

head-aega...

vahel olen ma millegis nii kindel...ja siis juhtub see, mille ma välistasin...ja siis on minul hämming...ja siis ei saa ma enam üldse mitte millestki aru...ja siis...ja siis puhun ma endale mulli ümber - niiet keegi ei saaks mulle ligi...ja siis tahan ma üksi olla ja siis ma mõtlen kõik asjad uuesti läbi ja...

aga inimesed võivad vahel ikka nii uskumatult toredad olla...kuid kui kõik mõtleks nii nagu mina, siis sureks inimkond paarisaja aastaga välja...ju vist on hea, et ei mõtle...

"näeb siis homme eks..."
...nii lähme lillega lahku iga kord, kui ta jälle pikaks ajaks ära sõidab...ütleme seda ülima ükskõiksusega ja nii tavaliselt, nagu saakski järgmisel päeval kokku, kuigi järgmine kord võib olla alles poole aasta pärast...
ja kui me pärast pikka aega saamegi uuesti kokku, siis teeskleme, et nägime alles eile...vahepeal poleks nagu midagi muutunud...meie mõlema elu on küll palju muutunud, kuid sõprus mitte...
tänase päeva meenutus-märksõnadeks olid: "lähme maasikaorgu suusatama..."
"aga ma teen vorstivõileibu ka kaasa..."
"küpsised piimaga ja kukesupp hapukoorega - liliani moodi..."
nalja sai...kuigi teile ei ütle need laused midagi...

ma tahtsin öelda, et mul pole juba tükk aega magusa järgi mingit isu olnud...aga siis avastasin, et emmel oli kapis üks kalevi kommipakk - võtsin ühe...ja siis teise...ja siis edasi ma ei räägi...:)

lill: "millal tartu lähed...?"
mina: "siis kui sina - sinu pärast ma ju koju üldse tulingi..."
lill: "uuu (kelmikas pilk)...aga siis ma pühendan ühe loo sulle..."
(paneb loo - 50 cent...candyshop...)

täna magas linnupoeg minu kaisus...aga kui üles ärkasime ja talle pai tegin, siis avastasin, et tal on üks väga pirakas puuk kõrva taga - ma jumala ehmatasin...pätu ehmatas ka selle peale, et mina ehmusin ja ta hüppas voodist maha ja läks voodi alla...kui ma end veidike kogusin, siis otsisin ühe riidetüki, et saaks puuki välja tõmmata - palja käega mina ei suudaks...:D...kutsusin siis karumõmmi ja ega ta ei tahtnud eriti tulla...kui lõpuks tuli, siis värises...ta on mul ikka nii õrnahingeline:)...ta vist mõtles, et hakkan temaga midagi kohutavat tegema...aga kui lõpuks puugi kätte sain, siis laiaks ei suutnud ma teda litsuda...
ärge küsige, mida ma selle puugiga siis tegin...
:)

aga muusika ja meeste jne maitse on meil lillega ikka täiesti vastassuundades - ta jumaldab mustanahalisi mehi ja peab mind rassistiks, kuna mina eelistan valgeid...ja ta vaataks mind praegu hullult imelikult, kui teaks, et mul mängib lugu - dancing queen...:D
(eelnevat teksti mitte väga tõsiselt võtta...)

tänane film oli...Before sunrise...
...ja tegelt kuulan ma midagi väga rahulikku praegu...

palun ära saa minust valesti aru!

hinga...sügavalt...

muskus ajab mind täiesti hulluks...ma pean saama selle lõhna...

täna värvin ma ripsmeid...ja kaitsen k.-d pärnapuu eest...
homme veel...ja siis ma lähen...natukeseks...ma ei tea, kui palju on natuke...aga teile peaks see ükskõik olema niikuinii - teie mind nagunii ei näe...teie ainult loete seda, mida mina tahan, et te loeksite...ja sellest kohast siin ei lahku ma niipea...

Texas...summer son...
mis sind hulluks ajab?

aga sa ikka ei näe mind...hahaa...
ja saladus on tegelikult see, et mul pole teile millestki rääkida...

"...pärnad tilkusid mett..."...mis lugu see on?

pardiemme ja tibud...

loodus sai juua...

aga otse loomulikult õnnestub mul alati kõige suurema vihma kätte jääda...kuigi pärast seda, kui terve öö olin üleval olnud ja vähkrenud, sest liiga palav oli magada, oli see paduvihm täiesti taevalik...ülimalt mõnus ja värskendav...porilompides oli nii soe vesi...käisin duši all ja kui šampooni käe peale panin, siis see oli soojem kui vesi, mis mulle peale jooksis...:)

muud ei tahtnudki öelda praegu...

Sina ja sinu Mina...

...vahel üksi ja vahel kahekesi...

Koit Toome...Allikas...

"...meie oleme määratud vastuolusid õigesti tunnetama, kõigepealt just vastuoludena, seejärel alles terviku poolustena..."

"...sellel, vööni portreefotol, kandis mees siidisemat ja naiselikumat kleiti. Võibolla oli tal seljas kombinee.

Need pidanuksid olema naeruväärsed, need fotod, need olidki naeruväärsed, aga äratasid Clive`is millegipärast aukartust.
Kui vähe me üksteisest teame.
Suurem osa meist on vee all nagu jääpangal ja nähtav seltskondlik mina hoiab pinnal ainult külma valgust. Siin aga paistis lainete alt oivaliselt läbi inimese privaatsus ja kaos, end upitav väärikus, mis toetub vastupandamatule vajadusele puhta fantaasia, puhta mõtte järele, inimesest taandamatule elemendile - loomule.

Kas sinu meelest on põhimõtteliselt vale, kui mees naise riided selga ajab?"

huvitav oleks kasvada perekonnas, kus mõlemad vanemad on näiteks psühholoogid või kunstnikud või näitlejad või...
...sellel lapsel ei jääks vist kunagi mõtlemisainest puudu...:)
põnev igatahes...ka kõrvalvaatajale/mõtlejale...

"Vaata...ma olen eluaeg elanud teeskluse õhkkonnas. Ma tahan jõuda asjade olemuseni. Teile isaga ei tee midagi see õhk, mida te hingate, mis on teie jaoks ainus ja mida te peate taevaks. Mina lämbun selles..."

Tori Amos...Crazy...
tori on iseseisev naine...samas on ta säilitanud lapsemeelsuse...temas on ilu ja isikupära...mõne inimese mina on äärmiselt huvitav ja muinasjutuline...
kui mina ka kunagi iseseisvaks saan, naudin ma seda väga...

"...vahepeal oled sa nii ratsionaalne ja siis jällegi nii lihtsameelne..."
...ütles inimene, kellega pole ma peaaegu sõnagi vahetanud...
mida kõike on võimalik arvuti abil teada saada...
vot...

väike päike...

mäletan seda, kuidas oli suvi...ma olin siis veel pisike ja olime emmega tartus...jalutasime niisama ringi ja jõudsime majani, mis mulle eriti võimas ja ilus tundus ja need lumivalged sambad olid eriti aukartustäratavad...ma küsisin, et mis maja see on..."ülikooli peahoone...tudengid käivad siin..."...ütles emme...
kõik oli hoopis teistmoodi...linn oli nii suur...inimesed olid nii suured ja minul polnud aimugi, et ka minust saab kunagi täiskasvanu...tol hetkel poleks see mulle pähegi tulnud...
...igatahes on see pilt mulle nii eredalt meelde jäänud...

aga eile öösel oli väljas palav, inimesi oli väga palju...aga peahoone trepi peal oli mõnus veini juua - selle ümbruses liikusid vaid mõned üksikud, kes olid arvatavasti teel zavoodi...istusin seal trepil ja - nüüd ma siis näen seda kõike ka teisest vaatenurgast...

aga kui jutt juba emmele läks, siis...ta küsib juba mitmendat korda, et millal koju tulen, et kool on mul ju läbi...ja ma ikka ja alati vastan, et...ma ei tea...
ma ei suuda seal enam väga pikalt viibida...tekib selline tunne, et...ee...õhku on vähe...selline natuke lämbumise tunne tekib...
"aga mina küll ei taha kodust ära kolida, et ülikooli õppima minna..."...ütlesin ma tookord...
"kunagi hakkad sa seda tahtma..."...ütles ta vastu...
ma ei uskunud teda siis...

eile olime emajõe ääres...täna käisime jällegi linnast väljas ühe järve ääres...mõnus oli, kuigi seal olid kaks paari ja siis mina...:D

loodame, et korter jääb nädalaks ainult minu päralt...ja siis...oiii te ei kujuta ette, mis siis saama hakkab...;)
vot siis hakkame k.-ga selliseid filmiõhtuid maha pidama, et kohe aasta aega ei taha enam filme vaadata...
nojah...vaatab veel, mis juhtuma hakkab...:)

ma poleks mitte kunagi arvanud, et kõik läheb nii nagu läinud on...

David Charvet...Je te dèdie...

nii ongi...

"kuulge tüdrukud..."...üritab üks purjus ja ainult natuke kahtlane onu meist paremal pool k. ja minuga kogu aeg juttu alustada ja piilub meid pidevalt irvitava naeratusega - sellise hästi vastikult irvitava naeratusega, mis mind päris kõhedaks võttis...
"Joosep, kui sa sõna ei kuula - saad laksu..."...ütleb üks armastav ema teiselt poolt...
...siinkohal ei viitsi jälle targutama hakata...lihtsalt ei viitsi...ja midagi sellest nagunii ei muutuks...

torkasin endal millegagi jalatalla katki...liiv läks naha alla ja ma ei saa seda sealt enam ära...väka...

mul on hirmus palav, kuigi rannas oli päris mõnus vedeleda...vees julgesin ka käia...no vähemalt niikaua, kuni lapsed hakkasid verekaanidest rääkima...

turul on hästi mõnus jalutada...ja kõik need värsked juurviljad...ja hiigelsuured tomatid :)...ja puuviljad ja marjad...poes on kõik pigem selline kunstlik ja steriilne...aga turul on kõik kuidagi ehtne ja päris...ja kaupmehed annavad mureleid proovida...:)

lähen keedan nüüd koorega värsket kartulit...:)

David Charvet...Leap of Faith...

süütus...

"Ütle mulle," küsis ta naeratades, " oled sa Avice Crichtoniga maganud?"
"Muidugi mitte!" hüüdis Tom.
"Mispärast? Ta on ilus."
"Ta pole niisugune tüdruk. Ma pean temast lugu."

oletame, et on üks üle viiekümneaastane mees - ta on väga tark ja väga elukogenud...aga miks see mees ei otsi enda kõrvale samasugust inimest nagu ta isegi - kedagi võrdset...?
miks see mees januneb kellegi kogenematu...noore...värske järele...?
...aga vana-mehe-teema on mulle alati põnevalt mõjunud...:) ja olen ma siis vaimselt veidi nikastunud või mitte, aga lolita-teema on samuti põnev...

"Te peate olema kunstnikukalduvustega hull, lõpmata melanhoolne olend, kelle soontes pulbitseb kiremürk ja selgrooüdis hõõgub kustumatult ülim iharus (oo, kui alandav, et olete sunnitud seda varjama), et vaevalt märgatavatest tunnetest - veidi kassilikest põsenukkidest, saledatest jalgadest ning mõningatest muudest märkidest, mida meeleheide, häbi ja hullusepisarad ei luba mul nimetada - väikest hukutavat deemonit tavaliste laste hulgast kohe esimesel pilgul ära tunda; nemad ju ei taju, et ta neist erineb, ja ega ta isegi ei tea, milline fantastiline jõud temas peitub..."

"...et mäng endas ohte peidab, on kindel. Sellepärast me teda armastamegi, ohtututele teedele saadetakse ainult nõrku."

kõigel on oma aeg...ja nii paljud asjad käivad ringi mööda...
sa oled väike laps ja iga väiksemgi asi on sinu jaoks nii ütlemata põnev...sind vaimustab porilomp keset tänavat ja sa plätserdad seal ülima naudinguga...
aga siis muutuvad väikesed asjad tavaliseks ja nooruk hakkab janunema üha uusi ja palju suuremaid elamusi...tekib vajadus teadmiste järele...noor tahab võimalikult palju kogeda...maailma näha...
ja siis tuleb aeg, kui inimene tunneb, et enam ei taha midagi vägevat ega keerulist...ainus asi, mille järele nälg on tekkinud on justnimelt midagi - tavalist...lihtsat...puhast ja...süütut...
rahuldust pakub näiteks jalgupidi vees sulistamine ja vaadata kuidas vihmapiisk järvega üheks saab...näiteks...
lõpuks pöördub kõik tagasi algusesse...

ma tõesti ei suuda taluda mõtet, et kunagi olen ma päriselt vana ja kortsus memm, kes liigub üks samm tunnis ja kes ei suudaks mõelda millelegi muule kui radikuliidile...see on tõesti liig mis liig minu jaoks...ma ei taha oma keha/mõistusega selliseid muutusi...palun ärge tehke minuga nii...

ma üritan olla julge ja avaldada oma toredaid mõtteid :D, isegi kui need võivad pisut väärastununa tunduda...
ma ei taha, et minu jaoks oleks midagi tabu...
mõistvust on maailma vaja...vot mis...

Lauryn Hill...Oh pretty baby...

"Kas sulle on pähe torganud, et äkki vaatad hoopis sina põlgusega Jumala andidele?"

läbipaistmatu...

nukk on klaaskastis - kõigile nähtaval, kuid...sa ei saa talle liiga lähedale minna...ta on - ainult vaatamiseks...
üks liigutus ja...klaas on kildudeks...
...ära tee katki...

"Ehk on inimene tõesti olemise ja olematuse rannaliival üha uuesti ning uuesti ärapühitav ning taasjoonistuv hieroglüüf...täht...mille tähendust ta ise ei tea, ainult aimab - ja kelle eksistentsi mõte ning sisu selgub alles erinevates kombinatsioonides...Teksti lõpmatutes tähendusvõimalustes?"

elas kord üks tüdruk...
ta oli nagu iga teinegi laps...peaaegu...
ta tahtis teiste lastega mängida...aga teised ei tahtnud...teised tegid tüdrukule hoopis selgeks, mis on õelus...tüdruk läks ära...mängis üksi...ja vahel ka kujuteldavate tegelastega...ta kiindus vägaväga loomadesse...
tuli aeg, mil tüdruk pidi kooli minema...koolis on palju võõraid...lapsi...tüdruk oli vaikne ja tagasihoidlik, ta ei suhelnud eriti teistega...aga ühe teise võõra tüdrukuga sai ta kohe sõbraks...varsti olid nad lahutamatud...teised võõrad mõõdujad peatusid ja küsisisd, kas nad on kaksikud või siis vähemalt õed...nii sarnased tundusid nad...
aga tegelikult olid tüdrukud pärit väga erinevatest perekondadest ja tegelikult olid tüdrukud vastandid...
sõprus on aga siiani olnud äärmiselt tugev...aeg ja vahemaa pole seda olulisel määral kahjustanud...
lill kirjutas mulle:
"...ja ma ei taha tartusse, see on nüüd liiga väike minu jaox."

"me oleme midagi alles millegi, kellegi kõrval...koosluses..."
aga kuidas tuleb keegi selle peale, et liivast saaks klaasi teha...?
kui koju sõitsin, mõtlesin et...kunagi oli antsla mulle terve maailm...ma ei osanud aimatagi, et väljaspool on veel midagi...täpselt nii, nagu me ei oska aimatagi, mis võiks olla tähtedest kaugemal...

"Minu hinges, selles klaaskuulis, keerlesid mõtted, mille liikumist igaüks võis jälgida: ei ainsatki pimedat nurka..."

jasmiin lõhnab nagu metsmaasikad...
maal on meil ka üks suur jasmiinipõõsas...ja kui sirelid on ära õitsend, võtab jasmiin nende töö üle...
alati õitseb kuskil lilli...
katkematu ahel...

aga hoopis mina ise olen lõhkunud ühe nähtamatu klaasi...kildudeks...ja nüüd...mängin nende kildudega, värvin neid...
selle postitusega on jälle üks puzzletükk suures pildis juures...üritan tükke õieti kokku panna...pilt on suur ja tükid imepisikesed - raske on...mõni tükk ei taha vahel hästi sobida - proovin/katsetan niikaua, kuni kõik on õigel kohal...

mulle meeldib ilusaid sõnu lugeda ja kuulda...olgugu mõte nende sõnade taga lihtne...
...olen ju isegi vaid üks lihtne tüdruk...väike tüdruk väikesest kohast...
aga teate neid linnupiima komme...no kui need müüki tulid, siis mina ei saanud üldse aru, et...kuidas lindudelt piima saadakse...

Enigma...Beyond the Invisible...

ma ei tea mis see on...aga...miski lihtsalt ei lase mul täielikult õnnelik olla...sulanduda...
täpselt nagu mingi...läbipaistev sein - seda pole näha...kuid on tunda, et see tõesti olemas on...

topopraksist vaid niipalju et...kui jumal pole ikka mõistust andnud, siis pole midagi teha ka...ehk siis...ma võin ikka lootusetult juhm olla...
ainus asi, mis mulle selgeks sai, oli see et - ma ei jaga ikka vapsee matsu...

läheb kuidas läheb...ei hakka midagi lootma - siis ei pea ka pettuma...
karikakar näitas et...ei armasta...

Paris Hilton...Stars are blind...
...jälle üks mõnusalt suvine lugu...ja kui jutt juba suvele läks siis...kui ma metklimi praksist nahavähki ei saanud, siis topopraksist vist küll...
soe on mõnus...ja paljajalu käia...hommikune suvelõhn on ka mõnus...
ja vahel on tore voodis ka magada...kuigi inimeseloom harjub kõigega...peaaegu...
vist...