süütus...

"Ütle mulle," küsis ta naeratades, " oled sa Avice Crichtoniga maganud?"
"Muidugi mitte!" hüüdis Tom.
"Mispärast? Ta on ilus."
"Ta pole niisugune tüdruk. Ma pean temast lugu."

oletame, et on üks üle viiekümneaastane mees - ta on väga tark ja väga elukogenud...aga miks see mees ei otsi enda kõrvale samasugust inimest nagu ta isegi - kedagi võrdset...?
miks see mees januneb kellegi kogenematu...noore...värske järele...?
...aga vana-mehe-teema on mulle alati põnevalt mõjunud...:) ja olen ma siis vaimselt veidi nikastunud või mitte, aga lolita-teema on samuti põnev...

"Te peate olema kunstnikukalduvustega hull, lõpmata melanhoolne olend, kelle soontes pulbitseb kiremürk ja selgrooüdis hõõgub kustumatult ülim iharus (oo, kui alandav, et olete sunnitud seda varjama), et vaevalt märgatavatest tunnetest - veidi kassilikest põsenukkidest, saledatest jalgadest ning mõningatest muudest märkidest, mida meeleheide, häbi ja hullusepisarad ei luba mul nimetada - väikest hukutavat deemonit tavaliste laste hulgast kohe esimesel pilgul ära tunda; nemad ju ei taju, et ta neist erineb, ja ega ta isegi ei tea, milline fantastiline jõud temas peitub..."

"...et mäng endas ohte peidab, on kindel. Sellepärast me teda armastamegi, ohtututele teedele saadetakse ainult nõrku."

kõigel on oma aeg...ja nii paljud asjad käivad ringi mööda...
sa oled väike laps ja iga väiksemgi asi on sinu jaoks nii ütlemata põnev...sind vaimustab porilomp keset tänavat ja sa plätserdad seal ülima naudinguga...
aga siis muutuvad väikesed asjad tavaliseks ja nooruk hakkab janunema üha uusi ja palju suuremaid elamusi...tekib vajadus teadmiste järele...noor tahab võimalikult palju kogeda...maailma näha...
ja siis tuleb aeg, kui inimene tunneb, et enam ei taha midagi vägevat ega keerulist...ainus asi, mille järele nälg on tekkinud on justnimelt midagi - tavalist...lihtsat...puhast ja...süütut...
rahuldust pakub näiteks jalgupidi vees sulistamine ja vaadata kuidas vihmapiisk järvega üheks saab...näiteks...
lõpuks pöördub kõik tagasi algusesse...

ma tõesti ei suuda taluda mõtet, et kunagi olen ma päriselt vana ja kortsus memm, kes liigub üks samm tunnis ja kes ei suudaks mõelda millelegi muule kui radikuliidile...see on tõesti liig mis liig minu jaoks...ma ei taha oma keha/mõistusega selliseid muutusi...palun ärge tehke minuga nii...

ma üritan olla julge ja avaldada oma toredaid mõtteid :D, isegi kui need võivad pisut väärastununa tunduda...
ma ei taha, et minu jaoks oleks midagi tabu...
mõistvust on maailma vaja...vot mis...

Lauryn Hill...Oh pretty baby...

"Kas sulle on pähe torganud, et äkki vaatad hoopis sina põlgusega Jumala andidele?"