maasikas...

keskoolis käisin ühel reisil...
kohas nimega saltzburg anti meile palju vaba aega, et linnaga tutvuda...lill tahtis väga kirikutes ja ainult kirikutes käia - kõikides, mis vähegi üles leidsime...mina ei tahtnud siis...aga kuna tema on tugevama iseloomuga ja mina olen alati see järeleandlik pool olnud;) siis...sündis tema tahtmine...
jalutasime täiesti müstilises linnas ja käisime umbes neljas kirikus...mulle hakkas see meeldima - kirikus käimine...kuigi mina külastan neid kohti vist veidike teistel põhjustel...
miks müstiline linn...
...aeg seisab kirikus paigal...hetkeks tunduski, et elan ajal, mil need kirikud ehitati...ja uksest väljudes, linnast lahkudes sattusin jälle tänapäeva...
mulle meeldib salapära...hämarus...mulle meeldivad küünlad ja viirukilõhn...


mulle meeldib vaadata...
kell oli juba palju...kirikus oli peale meie veel üks inimene...naine - ta istus viimases pingis, pea langetatud...meie lillega läksime esimesse pinki istuma...ja siis...siis tuli üks munk - päris munk ja hakkas vett õnnistama...lausus ladinakeelseid sõnu - rituaal oli äärmiselt põnev...see oli täpselt nagu filmis, ainult et...see oli tegelikult päris...
...ma ei oska seda kirjeldada...
ta uskus...
mina ei usu seda, mida tema usub, kuid...mulle oli see elamus - elamus, tänu millele on see linn minu mälestustes eriliseks muutunud...pilt jääb igaveseks meelde...

õhtune aeg oli siis...tohutult ilus...ja kaugelt oli kuulda vaikset meloodiat...
ühel tänaval oli mees kitarriga - ta istus...naeratas ja...mängis...

Era...The Mass...

täna sõin maasikaid...
...esimene maasikas, mida sööd, on ju alati selline hoopis teistsugune...selline eriti...ee...maasikane - saate ju aru, mida silmas pean...kui neid juba kuhjaga süüa, siis maitse ei tundu enam nii eriline...