maasikas...

keskoolis käisin ühel reisil...
kohas nimega saltzburg anti meile palju vaba aega, et linnaga tutvuda...lill tahtis väga kirikutes ja ainult kirikutes käia - kõikides, mis vähegi üles leidsime...mina ei tahtnud siis...aga kuna tema on tugevama iseloomuga ja mina olen alati see järeleandlik pool olnud;) siis...sündis tema tahtmine...
jalutasime täiesti müstilises linnas ja käisime umbes neljas kirikus...mulle hakkas see meeldima - kirikus käimine...kuigi mina külastan neid kohti vist veidike teistel põhjustel...
miks müstiline linn...
...aeg seisab kirikus paigal...hetkeks tunduski, et elan ajal, mil need kirikud ehitati...ja uksest väljudes, linnast lahkudes sattusin jälle tänapäeva...
mulle meeldib salapära...hämarus...mulle meeldivad küünlad ja viirukilõhn...


mulle meeldib vaadata...
kell oli juba palju...kirikus oli peale meie veel üks inimene...naine - ta istus viimases pingis, pea langetatud...meie lillega läksime esimesse pinki istuma...ja siis...siis tuli üks munk - päris munk ja hakkas vett õnnistama...lausus ladinakeelseid sõnu - rituaal oli äärmiselt põnev...see oli täpselt nagu filmis, ainult et...see oli tegelikult päris...
...ma ei oska seda kirjeldada...
ta uskus...
mina ei usu seda, mida tema usub, kuid...mulle oli see elamus - elamus, tänu millele on see linn minu mälestustes eriliseks muutunud...pilt jääb igaveseks meelde...

õhtune aeg oli siis...tohutult ilus...ja kaugelt oli kuulda vaikset meloodiat...
ühel tänaval oli mees kitarriga - ta istus...naeratas ja...mängis...

Era...The Mass...

täna sõin maasikaid...
...esimene maasikas, mida sööd, on ju alati selline hoopis teistsugune...selline eriti...ee...maasikane - saate ju aru, mida silmas pean...kui neid juba kuhjaga süüa, siis maitse ei tundu enam nii eriline...

miks...sa...käid...siin...?

Ian Van Dahl...Inspiration...

rääkides illusioonidest siis...mu tore vennaraas kujutab endale väga palju ette...nüüd tahab veel, et emmele mingi pildi sünnipäevaks teeksin...üritasin talle siis selgitada, et ma ju ei oska ning mul pole vahendeidki ja õlivärvid pidavat päris kallid ka olema...aga tema ikka vastu et "no ega see oskus polegi ju kõige tähtsam..."...nojah...võibolla tõesti...
väike roheline märkmik pööningult - kõik sai alguse kellegi võõra rohelisest märkmikust...

"...peame olema näitlejad, kes veenvalt mängivad hullu, ise hullumata, sest meie peame rollist väljuma, lavalt maha astuma ja oma näidendiga ajama hulluks teised, nii et nad teatrist enam ei lahkuks..."

eelnev tekst pärineb minu mustade kaantega kritseldusraamatust...üritasin järgi teha picasso "the old guitarist`i"...kirjutasin teksti pildi kõrvale...vasakule...

Avril Lavigne...Naked...
...cause life is like a game sometimes...

...joonistan sinna üliharva...
...sinu pilt on ka seal...

mänguga peab ka pisut ettevaatlik olema...
lõpuks võib juhtuda, et leiad võtme, avad ukse ja...ukse taga on peidus...tühjus...

tahaks osata maalida ja veelgi rohkem tahaks osata ka sellist emotsiooni pildi sisse panna nagu onu pablo oma pildi sisse pani...nüüd on ta surematu...

praegu mõtlen ma hoopis et...no mida krdt ma halan kogu aeg...?
jälle ajan ilget cräppi...mu jutt ajab isegi mind ennast öökima...
mul on pisut pahur tuju...ja mulle meeldibki praegu seksikat tümpsu kuulata...

Paris Avenue...I want you...

mõnikord teen ma end kurdiks ja pimedaks, kui tänaval kõnnin...
ma saan seda teha...kas sina saad ka...?

tehke midagi kasulikku parem...ja saa surematuks...
kasuta aega julmalt ära...mäletage seda suve igavesti...ja...armastage...palju - suvi ju selleks ongi...
emme kutsus sööma...ta ikka veel loodab, et kunagi "normaalselt" toituma hakkaksin...nojah...lootus pidi viimasena surema...
...häädaega...

Nexus...Suveöö...

vale suund...

Nick Cave & Kylie Minogue...where the wild roses grow...


see, kes ise on pidevalt jälgija rollis, ei talu kui...teda ennast jälgitakse...
mida teeb metsloom, kui ta on öösel sattunud sõiduteele ja auto pimestab teda tuledega...
...satub segadusse...?...tardub...?

ma olen praegu lihtsalt nii jahmunud...
selline vastik tunne on, et jälle olen midagi ära rikkunud...ma ei taha asju ära rikkuda...tahan vaid......

tahtsin vaid rääkida muinasjuttu...ühest tüdrukust...
...aga tunnen, et olen end juba piisavalt tobedaks teinud...aitab küll...

räägin teile hoopis hüdroloogia praktikast...
neljaks päevaks oli meile koduks 18. sajandil ehitatud mõis...mulle meeldivad mõisad ja eriti põnev oleks, kui seal kummitaks ka, mõtlesin ma siis...ühes korralikus mõisas lihtsalt peab kummitama...
samal ajal, kui mina tegin magamisrekordeid, vaatasid teised jalgpalli...ma ei saa salata, et mulle meeldib magada, aga spordimängud pole mulle seeest mitte kunagi meeldinud...
olin pikali, silmad kinni...jätsin vist mulje, et magan, kuna esmapilgul viitas kõik sellele...tegelikult olin vägagi ärkvel - nii sain vaid rahulikult mõelda ja mõtlemisainet mul oli ka pisut...väljas oli pime - tulid A. ja M. ja raputasid mu voodit - tahtsid mind unest üles ehmatada...kes kellele tünga teeb?...hakkasid mulle rääkima, et majas kummitab...(inimeste mõtlemine on kohati ikka nii...ühesugune...)...ja rääkisid veel, et nende ruumis pidi vooditega probleeme olema (kahekorruselised voodid)...üks kursaõde pidavat kartma, et kursavend talle öösel peale kukub, sest voodid olevat pisut logud...nojah...aga arvake, mis juhtus ~9 sekundit pärast seda, kui A. seda rääkis...käis prõks ja voodi, mille peal ta istus, kukkus kokku...kui me lõpuks suutsime naeru talitseda, toetas ta oma jala korraks teisele voodile ja arvake mis - ka teisel voodil kukkus jublakas ära...
siis oli veel üks paadiga sõitmise päev...tahtsin ka paati minna, aga S.E. oli kindlalt otsustanud, et tüdrukud jäävad kaldale ja teevad kirjatööd...no olgu siis - pole vaidleja tüüp...hiljem oli mul hea meel - rääkis, kuidas neil kaanid paadis olid...
kolmandal päeval tegime mõõtmisi...pooled mõõtmised tehtud ja kadri tuleb välja geniaalse küsimusega: "...aga mida me siin praegu põhimõtteliselt üldse möödame...?"...täiesti tüüpiline mina...
aga kui järveti onuga sõitsime, siis tuli tema veelgi geniaalsema küsimusega lagedale..."...ega sealt paremalt ei tule ju autot...ega ju...?"...küsib ta nii, et on pöörde peaaegu ära sooritanud...
eelviimasel päeval toimus siis see kurikuulus orienteerumine...ega ma sellest mõttest just üleliia vaimustusse ei sattunud...geograaf nagu ma olen, ei oska ma ju isegi kompassi kasutada...aga pole hullu, sest ainus asi, mida me saime kasutada oli mingi mustvalge kaart, kus polnud isegi mõõtkava...kompassist rääkimata...starditakse kolme minutiliste vahedega - kõik alustavad jooksmisega...jõuab kord siis kadri kätte ja...kadril on niivõrd pohhui, et läheb tema siis jalutades ja teistele mainib ainult, et võiks varakult päästeteenistuse kutsuda...lähen mina siis tipa-tapa - olen juba metsa sees ja vaatan et...asi läheb ikka karmilt metsa...ja minul pole mitte kõige väiksematki aimu, kuhu minema peaksin...aga pärast esimese punkti läbimist jõudsid paar tegelast mulle järgi ja edasi sai sohi korras koos mindud...lõpuks saabusime suure surmaga finišisse kah...ja eriti naljakas on see, et kaotasin kolmandale kohale vaid kuus sekundit...mina - kellel puudub igasugune suunataju...ja kes ma seal alguses rahulikult jalutasin...nojah...
aga tõsiasi on siiski see, et kui oleks üksi pidanud seal olema, oleks praegu arvatavasti uudistes, et üks geograaf ei oska orienteeruda ja eksis metsa ära...milline au ja uhkus oleks see TÜ-le olnud...
aga kui nüüd sujuvalt üle minna siis - viimasel päeval külastas meid etv...ma ei hakka mainima, millist naudingut pakub mulle kaamera ees olek...seda peaks sina - kui tähelepanelik lugeja isegi teadma...
aga tegija tunne on, et suutsin ühe absoluutselt läbimatu rägastik-retke läbi teha...seda annaks võrrelda mingi kriisisituatsiooniga - ma ei liialda, kui ütlen, et see oli tõesti pisut liiga karm...minu käitumine: esimene etapp - mõtlesin et: "päriselt mõtlete või..."...absurdsus tegi mulle nalja...teine etapp - mõtlesin et: "appi emme, vii mind siit ära..."...kolmas etapp - kadri sõnavarasse ilmuvad veidike karmimad sõnad...neljas etapp - kadri on tõsine ja vait...viies etapp - kadril on hea meel, et selle läbi tegi...

...kirjutasin seda, mis mind praegu üldse ei huvita ning millel pole mu praeguste mõtetega erilist seost...

mis mulje on sulle jäänud Minast selle blogi põhjal...?
...igatahes ei lähe see kokku reaalsuse Minaga...
hoiatus:...ära loo endale illusioone...

täna tulin koju...aga mõtlen vist kohe laupäeval tagasi tartu minna - et saaks kasvõi päevakesegi üksi olla, enne kui jälle praksi lähen...
...ma lihtsalt tunnen, et mitte keegi ei vaja mind siin ja mina ei vaja praegu ka seda kohta ja inimesi, kes moodustavad sõnapaari - pere ja kodu...tartu on mulle kodusem ja...tahan inimestest eemale...vähemalt osadest...
mu sõrmed on klaviatuuril ja tahavad niiväga midagi trükkida...
...ma ei suuda end kunagi väljendada...

mida sina vaikusest välja loed...?
mõned asjad on nii võimatult arusaamatud minu jaoks...
kuid...üks väheseid asju, mida ma tean, on see, et...nii hea on, kui keegi sind kõvasti-kõvasti kallistab...

ümmargune null olen...ja mitte ainult orienteerumises...
teil pole praegu lihtsalt aimugi, milline melanhoolsuse laine mulle peale tuli ja ma ei oska isegi öelda, millest see põhjustatud on...

...

Enigma...Gravity of Love...

...

Enigma & Deep Forest...Snow of the Sahara...

täna tuleb hea uni...

päike tegi mulle natuke liiga täna...metklimi praks ikka hoolitseb selle eest, et me kenasti süsipruuniks läheksime...

ehk siis viibisime hommikul kümnest kuni õhtuni põletava päikese käes ja homme/ülehomme samamoodi...
käisime kahe koma viie tunnisel eriti ekstreemsel matkal kah...lahe oli...üks kallak oli mingi 90 kraadise nurga all ja tohutult kõrge (oma 50 meetrit ikkagi) - pidime sealt alla tulema - no päris hirmus oli ma ütleks...(no tegelt ta päriselt polnud 90 kraadi...mulle meeldib vahest liialdada...:))...
selle koha nimi oli midagi seotud sinililledega...vist...

homme hakkavad bikiinides tüdrikud tõraveres ilma mõõtma...:)
mu selg ja õlad on ära põlenud...ai...

Tori Amos...kissing in the rain...
mulle ei meeldi rääkida...mulle meeldib hoopiski see sõnadeta lugu...

lähen mõtlen nüüd veidike elu üle järgi...
hästi magusat und soovin...sulle...

paluks üks pilet...

...kordusetendusele...

täna sadas lund...võilillelund...panid tähele?
Tori Amos...Gold Dust...

t: "millal sa koju tuled?...mul on sulle üks jutt..."
...
t: "kuidas sul lood selle joonistamisega on...kas suure seinapildi tegemisega saaksid hakkama...?"
mina: "ee...emm...ee...noh...ma nüüd kohe ei teagi kohe..."
...ehk siis - jutt käis andra tuppa seinasuuruse pildi tegemisest - pildil oleksid multikategelased (karupoeg puhh jt)...:)

minult vist oodatakse rohkem, kui ma anda suudaksin...

Baccara...yes sir I can boogie...
kurjad keeled räägivad, et reedel on pidu - on põhjust võlujooki mekkida...polegi saanud teist ammu...
ja mida teile?

kuigi see mõte käis mul ka peast läbi, et...kellegis huvi äratada polegi teab mis raske...palju keerulisem ülesanne on see põnevus säilitada...

...ilusad õied...on okaste sees...peidus...

The Attic...A life to live...
...see on absoluutselt tervenisti suve lugu...paneb kohe vägaväga unistama...olen üksi toas, aga...suunurgad kipuvad vägisi ülespoole...:)

veedan küll enamuse ajast pilve peal hõljudes, kuid manitsen end siiski ka kogu aeg realist olema...
mul on uni...

kuldkollane...

"Teie etteaste palun!"
"Need sõnad tekitasid Julias ikka veel tundevärinaid, kuigi taevas üksi teadis, mitu korda oli ta neid juba kuulnud. Need virgutasid teda nagu toniseeriv jook. Elu sai mõtte. Julia oli astumas teeskluse maailmast tegelikkuse maailma."


rääkisime andraga täna meestest...õigemini hakkas ta lambist mu käest asju pärima stiilis: "kas sul mees on"...aga et vältida vastamist, küsisin tema käest vastu, et kas tal endal on mees ja ta ütles, et on küll...ja ta kavatseb temaga abielluda - kuid mitte praegu - siis kui ta suureks saab...:)
ta ikka poetab mõnikord päris toredaid pärle...

Black Velvet...Kingitus...

teate kui mõnus oli maal olla...
päeval lugesin ja praadisin end päikese käes ja õhtul...käisin meie pisikeses, kuid maailma kõige tulisemas saunas...ja meega mängisin ka otse loomulikult...:)
pärast lasin päikesel end ära kuivatada...istusin sauna ees, kuulasin linnukesi ja vaatasin lilli ja liblikaid...

osad inimesed on sellised, keda lihtsalt ei kujuta ette vana või noorena...
ma ei oska kujutleda, kes on andra 80-aastaselt ja milline ta välja näeb...
samas ei suuda ma näha mõnes täiskasvanus last - milline oli ta näiteks 4 aastaselt...tundub täiesti võimatu, et näiteks mu ema oli ka kunagi sama vana, kui mina praegu...
aga hangu tiidu puhul tuleb mulle küll kohe silme ette, milline võis väike tiit olla...:)...ja milline ta on raugana...

mulle meeldivad raamatud - inimeste kujutlusvõime viljad...
äge kuidas võib ühest lausest välja võtta nii palju erinevaid mõtteid...tasandeid - lihtsalt rõhutades üht sõna või lausepoolt...ja lastes kujutlusvõimel lennata...kõrgelt...

sa oled näitleja...
...oled rolli nii sisse elanud, et ei pane ise tähelegi, et mängid parasjagu mingit tegelast...
sa vajad mõnikord tähelepanu, teiste heakskiitu ja...teeskled, et meeldida...pakud publikule seda, mida ta näha tahab...ja saad vastutasuks aplausi...rahulolutunne on hea tunne...
see, milline on tegelaskuju ja etendus - oleneb ka publikust...ühtede ees meeldib sulle mängida musterinimest - eriti just võhivõõraste ees...mõnda publikut meeldib sulle šokeerida...üllatada...ja publiku, mille moodustavad näiteks sinu perekond, lähimad sõbrad - nendele sa eriti ei viitsigi mingeid eriti ekstreemseid tegelasi vaatamiseks pakkuda...
ja mõnikord sa tahad puhata kah...lähed riietusruumi, kus pole publikut, mitte kedagi peale su enda ning...võtad grimmi maha...
...keegi ei tea, mis on suletud riietusruumi ukse, maski taga peidus...

võta lahti näiteks maikuu postitused ja...paremal pool on see kerimise asi...mine noolega sinna peale ja liiguta seda hästi kiiresti üles-alla...
..no mulle küll meeldis natukeseks sellega mängida...:)

täna hakkasin vaatama filmi...filmi valisin pealkirja järgi...
...pealkirjaks oli pandud - everything is illuminated...
...katkestasin filmivaatamise...
minu hallolluse jaoks oli algus arusaamatu ja (sellest tulenevalt?) igav...
kohe alguses peab põnevust olema - see naelutab vaatama...ja lõpp - see peab veelgi põnevam ja täiesti ettearvamatu olema...

"Olgu ma neetud, kui ma tean, mis asjad on kõrged vaimuanded, mõtles ta.... Kuid ma tean seda, et annaksin kõik, mis mul on, et olla 18-aastane."

Inboiler...Patune Mõte...


nashira etendab siin ka väikest etendust - näidendi ainese võtab ta tihti raamatutest, segab selle reaalse eluga ning...etendab enda nägemuse sellest ka teile...
valminud näidend pole enam ei väljamõeldis ega tegelikkus...vastandid on segunenud ja...sinu ülesandeks on...mõistatuse lahendamine...
...andke mulle andeks mu tobedus...

mul on savi...

tänav, mis viis berliini müüri väravateni - ma kuulasin siis u2 walk on`i - hästi kõvasti ja...kujutlesin et...:)
aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida...

täna on vist teisipäev...
...aga ega ma kindel ka pole...praegu ei eksisteeri minu jaoks nädalapäevi - vahet pole, on siis teisipäev või laupäev...päev on päev...ükskõik, kuidas sa teda siis parasjagu nimetad...ja keegi mainis midagi, et tänane päev kannab numbrit 06.06.06. - kolm on kohtu seadus ja kuus on trikiga number...kolme aasta pärast see kuupäev kordub, kuid siis on kuus veidi peapeale keeratud...

ajaarvamine on täiesti kadunud...selline tunne tekkis, et oled maailmast täiesti ära lõigatud - ei tea absoluutselt mitte midagi, mis väljaspool toimub...
olen jätkuvalt arvutisõltlane...tunnistan seda...

hävitage kõik peeglid...ai luuk laik shit...böö...

aga teate, kes õppis malet mängima...:)...no ega ma teda ei oska küll tegelikult, aga vähemalt põhimõte, käigud on teada...esimesel korral jäin isegi viiki...teisel korral kah...
...mõnus mäng...

ja nüüd hoiame kõik hinge kinni - kas pärast 11 m sügavusele puurimist moreen lõpuks näitab end või mängib meiega ikka veel peitust...?
valitses ootusärev õhkkond - kellele pakkus see teaduslikku põnevust, kes tahtis lihtsalt koju saada lõpuks...
aga ma pean kohe selle ära märkima, et tiiduke on ikka tore tegelane küll oma lihete ja puurimisega...ja otse loomulikult oma huumorimeelega...
...ega paljud õppejõud vist ei hüppa trampliiniga nagu väike laps...:)
mina ka hüppasin ja mul oli nii lõbus, et näolihased jäid naermisest valusaks...
pealispind on vahel petlik...kuskil hästi hästi sügaval on siiki olemas ka lõbus mina...aga ta lihtsalt ei näita end just tihti...
homme kirjutan jälle lastest...natuke...vist...võibolla...
...eks näis...

"valeta...aga valeta loogiliselt..."

tegelt tahaks intelligentset tümpsumuusikat kuulata...atb näiteks...:)

kas sinul on savi?
ehk siis...
esimeste prakside - mulla ja geomorfiga on selleks korraks finito...

aga nüüd - tümps põhja...
Meck ft Leo Sayer...Thunder in my heart again...