sireliõis...

David Gray...Be Mine...

"From the first momet I saw you
That`s when I knew
All the dreams I held in my heart
Had suddenly come true..."

...mu lemmikaastaaeg on siis, kui sirelid õitsevad...

väiksena sõin mina ka neid õisi...ma uskusin...
...aga ükski mu soov ei läinud kunagi täide...ja ma enam ei uskunud...ei soovinud enam...

...aga sellegipoolest võib mind suvel mõne põõsa juurest leida - mulle niiniii meeldib sireli lõhn...:)
...suve kõige ilusam aeg ongi sirelite õitsemise aeg...

täna praksis oli üks lahe savi - sinaka-violetse triibuline...siit ka sellised värvid...;)
...ja inimene ei saa ju midagi parata, kui ta ütleb ühte sõna kaksteist korda järjest...

kui saaksid kuldkalakese käest soovida ühe soovi, mis kindlasti täituks, siis mis see oleks...mida sina üle kõige tahaksid?
...ok...sa ei pea mulle seda ütlema...:D

kell on 20:20 - kõik kes te usute...soovige nüüd midagi...:)
...mina elan edasi oma unistustemaailmas...oleks see vaid tiba reaalsem...

...ja et väga melanhoolseks ei lähe jälle - siis üks lõbus lugu ka...
Bryan Adams...Summer of 69...:)

kahekõne...

"Inimesed nagu meie vist ei oskagi armastada. Lapsinimesed oskavad - see on nende saladus."


"Nüüd, mõtles ta, kui kõik need kaduvad asjad mul käest on libisenud, nüüd seisan ma jälle päikese all nagu kunagi väikese lapsena, miski pole minu oma, midagi ma ei oska, midagi ma ei suuda, midagi ei ole ma õppinud. Kui imelik see on! Kõik läks allamäge ja nüüd seisis ta jälle tühjalt ja paljalt ja rumalalt maailmas. Aga sellepärast muretseda ta ei suutnud, ei, ta tundis koguni suurt kiusatust naerda, naerda iseenda üle, naerda kummalise ja pöörase maailma üle."

mis on sinu jaoks ilu?

"issi, issi...vaata..."
"ära palun sega mind - ma vaatan hokit...mine teise tuppa mängima..."

"...nende väikesed harivad mängud polnud lihtsalt armas mõttetu lapsikus, vaid need tulenesid sügavast vajadusest silmi sulgeda ja lahendamata probleemide ning heidutavate hävinguaimduste eest võimalikult ohutusse ulmamaailma põgeneda."

Ewan McGregor - Moulin Rouge soundtrack...Your Song...

reeglid on rikkumiseks...
...ilus on armastus...
suhtlemine on raske erinevate tasemete vahel...
...

priveert...korda seda...

"ma tahan ... ja hästi sobib selleks ..." :D:D

...aga vot teile ma ei ütle, mis peaks kolme punkti asemel olema...

k. teab...sai naerda veits...:)

tegime oii kui hääd süüa jällegi...mul on hea tuju...

ja sõna "pervert" ajab mind alati naerma...

ikkagi...no kaua võib...:D...ok, unustame ära selle teema..eksju...thänkjuu veri matš...:)

Suede...She`s in Fashion...aga kuulake parem seda lugu...vähem loba, rohkem kikkis kõrvu...minule igatahes see lugu meeldib...ja see oli sõbralik soovitus...mitte käsk...mina ei kohusta kedagi mitte midagi tegema...ma nüüd ajan mula...bläää...küll on tore seda lugeda pärast...kuum on mul ka...lähen teen akna lahti kohe...ja vaatan, kas mahla on veel...ja siis panen selle loo ripiidi peale...ei - enne panen ripiidi peale ja siis lähen vaatan, kuidas selle mahlaga on...tähtsamad asjad kõigepealt ikkagi...
unes nägin, et oli kursapidu...kõik olid pidulikult riides...mina olin ka...ja jalas olid mul adidase tossud...kontsaga...(nojah...unes on kõik võimalik...)
...ja pilti ma selle keniaalse postituse juurde ei pane...peate seda lugema ilma pildita...
...homme magan end lolliks...vups...tahtsin öelda targaks...
mulle hullult meeldib praegu iroonitseda enda kallal...ära sina tähele pane...:D
...ja homme 21.35 on tv3 pealt film, mida ma siiani veel näinud pole...ma peaks tegelt ühe raamatu lõpuni lugema...paks on teine...ei viitsi eriti lugeda...
sähh sulle mölapidamatust...

sõna "tähtsamad" koosneb kahest iseseisvast sõnast - täht ja samad...ma võiks seda teemat praegu edasi arendada - mõelda igasugu seoseid välja...aga säästan teid...las see jääb mulle pähe seekord...

tegelt tahaks ma ikkagi väga-väga elada üksi...oma korterit tahan...vot...

saladus...beware...

räägitakse, et kõik mehed pidid sead olema...:D
...mina ei tahaks nii negatiivselt mõelda...
ma tean vähemalt ühte inimest, kes lihtsalt ongi vist täiuslik...
...ta on siiras...ja üks vähestest, keda tõsiselt võtan...

...ja see arvamus on kujunenud välise vaatluse põhjal - ta ei tea minust põhimõtteliselt mitte midagi...aga mina tean, kes tema on...
...ja vahel ongi nii, et mida kaugemal keegi tundub minust olevat, seda huvitavam see inimene mulle tegelikult on - seda enam on ta minu uurimisobjektiks - nii läbi teleskoobi, mikroskoobi kui teatribinokli vaadatuna...
...aga see on saladus...ära seda kellegile ütle eks...;)

pildil seekord damien rice...

ma ei tea, kas see on normaalne või mitte, aga...mul tuli suurepärane mõte hakata kell pool kaks öösel pesu pesema...

Celine Dion...Pour que tu m`aimes encore...

puutumatu...

Tori Amos...Butterfly...

...selle klaverimänguga tuleb mulle meelde American Beauty`st üks koht...siis kui see poiss filmis seda tantsivat kilekotti tänaval...see tantsis tuulega...

mukka ja sukka...;)

kõik on kuidagi...hästi praegu...

kahjuks/õnneks usun ma seda, et elu läbivad sellised lained et...mõõnale järgneb tõus ja tõusule mõõn - isegi majanduses on need olemas, needsamused toffleri lained olid vist (aga siinkohal võin väga vabalt ka puusse panna)...ja kuna praegu on tõus, siis mõtlen, et varsti peaks jälle mõõn tulema...ja nagu eriti ei tahaks, et see tuleb...:)
tõeliseks mõõnaks läheb vist alles järgmine aasta...üldiselt olen ma suht muretu...aga...ma kardan järgmist aastat...

...eile oli tore õhtu...:)

kuidas mõeldi välja, et just sellele objektile pannakse see nimi ja teisele teine...miks tähistakse maasikat just sellise tähekombinatsiooniga...miks maasikas pole kartul...näiteks...
kui sõna algab ja lõppeb kaashäälikuga, siis annab see sõnale konkreetsuse, seab piirid - näiteks sõna "kõik"...ja kui keegi ütleb, et nüüd ongi kõik...siis see ongi konkreetne ja lõplik...
kui täishäälikuga, siis on sõna selline piiritu, laialivalguv, pehme...avatud...näiteks sõna "elu"...

süüa tahaks nüüd ka veits...
...kuigi mu südamepekslemine on vist seotud tohutu soolatarbimisega - sool ei mõju kõige paremini veresoontele...ja võibolla on sellepärast ka mu käed ja jalad kogu aeg külmad...aga mida öeldakse külmade käte kohta...;)
võime küll tihti teada, mis on meile hea ja mis halb, aga valime ikka selle, mis meile kahjulik on...
...ma ei suuda soolatarbimist vähendada ka...omamoodi sõltuvus...

inimene on inimene...olenemata sellest, kas on tegemist musta või valgega...kollase või hoopis rohelise tegelasega...
rassilisest tolerantsusest ma täna rohkem rääkima ei hakka...

mulle meeldib üksi kodus olla...

Jamiroquai...Seven days in sunny June...

tingiv kõneviis...nähtamatud niidid...

esimest korda ei suutnud ma seda rõvemagusat saiakest ära süüa...vastu hakkas...:D


oleks ma rikas ja ilus...siis kõik armastaksid mind...
oleks ma suvatsenud eile midagi kirjutada siia, siis oleks päris pikk postitus tulnud...aga ei suvatsenud...
...jäägu see sinnapaika siis...

aunap on ilus mees...ja hästi tasakaalukas ja pedantne...ja läänelaid on tore onu - meenutab mulle issit veits...
ja jaak jaagusel on täpselt hillar palametsa hääl...äkki nad on sugulased?
...lihtsalt pidin seda praegu siia kirjutama...:D
aa...ja järvet ja raagmaa on seeeest täielikud šovinistid...

"oleks on vilets mees"...öeldakse selle peale...

ja vahel mulle tundub, et mul pole mitte pikad juhtmed...vaid...mul pole üldse juhtmeid...

tinginud olen ma vist põhimõtteliselt ainult ühel korral, seoses idamaise peoga...tegin seda nagu muuseas, nalja pärast - lootmata midagi...
...tingimine lõppes edukalt...;)

räme läbustamine tuleb nüüd - kui kass on kodust ära siis...siis on tütar üksi kodus...
...räme on räme sõna ja noortele tütarlastele ebasobiv...

come closer...

Damien Rice...Still haven`t found...

äärmusest äärmusesse...

no ma ei tunne üldse kella...ja ise veel ülikooli teisel kursusel...
...ja kuna ma kella ei tunne...siis pidin pool tundi lihtsalt niisama bussijaamas passima...ema imestas küll, et miks nii vara lähen ja üritas mulle öelda, et kell on ju vähe alles...aga noo kuna ma enne kedagi kuulanud olen...:D

sahtlis on mul praegu üks poolik valge šokolaad ja üks poolik tumemõru šokolaad...
...ja kotis on üks terve piimašokolaad sõbrapäevast...

siinkohal ei hakka pikemalt ja sügavalt filosofeerima selle üle, kas äärmused on head...või on nad kurjast hoopis...;):D

Francis Gabrel...La Corrida...

tähendab...

...ma ei tea, kuidas sinuga lood on...aga...
...mina sulan siin praegu...:)

...ja vot nii peabki...loomad on tihti targemad...;)
...ning mu süda sulab iga kord, kui pätu mulle kaissu tuleb ja magusasti tuttu jääb...
...ja vahel ta jääb nii sügavasti magama ja siis näeb und ka...kord ta niuksub unes...ja siis jälle liputab saba...:)

...homme jälle tartu siis...bigcity elu juurde tagasi...

Tori Amos...A Sorta Fairytale...üks mu vähestest lemmikutest...
"...you could taste heaven perfectly..."

rohkekas kleidike...

linnupoeg ei tundnudki mind kohe alguses ära...haukus mu peale...ja siis sai alles aru, kellega tegemist...

andrale meeldib lastelaule kuulata...ma mäletan, et ükskord väiksena...olin oma toas ja...kuulasin klassikalist muusikat...ja nautisin seda...ema piilus mu toast sisse, tegi suured silmad ja imestas, et miks ma vanainimeste muusikat kuulan...et mis mul viga on...:D

ema ikka küsis naerdes tihti mu käest et: "otu oled või?"...:D...ja ma olen alati selline pisut poisilik tüdruk ka olnud...ema sundis mind kleite kandma...ei lubanud mind enne välja, kui mingi sitsikleidi selga topiksin...jäärapäine ("sõjakas") nagu ma olin - mina mängisin siis pigem toas...

mingit tohutut keerdeskalaatorit nägin unes - musta hiiglasuurt keerdtreppi, mis liikus...

keskkoolis oli meist paar klassi eespool üks poiss...ta oli selline populaarne ja ilus ja tuntud ja ülbe veits...ja siis ühel päeval selgus, et tal on leukeemia...
ta ei meeldinud mulle eriti...aga kui ma selle teada sain, siis ei suutnud nädal aega millestki muust mõelda...sellised asjad mõjuvad mulle vastikult - ei suuda selliseid asju mõista...mul oli nii tohutult kahju....
varsti see poiss ei käinud enam koolis...ja siis pärast aastat ta ilmus jälle kooli...aga siis oli ta vaevu äratuntav - ravi oli oma mõju avaldanud...juukseid tal polnud ja näost oli ta hoopis teistsugune...aga ta tundus palju leebema olekuga...ta naeratas...ja see kontrast lisabki asjale selle traagika...
...paar kuud hiljem oli ta surnud...ta oli sama vana, kui mina praegu...

mida sa teeksid, kui teaksid täpselt, millal sured?...ja mida sa teeksid, kui sa teaksid, et sul on vaid paar kuud elada...?
...teadmatus on vahel parem...

aga lumi ongi ju jahvatatud teemant..

strange to meet you...mustvalge maleruut...
film...Coffee and Cigarettes...

üksik hunt....ja ilus on inime...

...liiga ilus...nimesid me ei maini muidugi... tegelt ma ei tohiks veidi purjus peaga siia midagi kirjutada...sest siis pidi inimene hakkama seda rääkima, mida ta tegelikult mõtleb...aga... aga jah...ma siiski ei kirjuta midagi, mida ma hiljem peaksin kustutama hakkama...ma pole piisavalt purjus... kas hunt lambanahas või lammas hundinahas...selles on küsimus... ...kuigi vend sõimab mind lambaks kogu aeg...loll tüdruk nagu ma olen... David Grayd kuulan praegu...jälle see melanhoolsus...
...ja muidugi sugababes`i Caught in a Moment on ka tore lugu, mida praegu kuulata... kas inimene suudab terve elu üksi olla??? ...eks ma saan teada... merka luges lehte...ja keegi pildistas meid...mulle ei meeldi suits...

täna zavvi?...homme koitsa!

mis tahad?...oli asja ka vää?...no mitte ei saa aru...:)

Bonnie Rait...Something to Talk About...

säde silmis...

...sõna otsese mõttes...:D
tõmbasin tikust tuld ja üks säde lendas silma...ee...lapsed, ärge seda kodus järele proovige...valus oli nagu...pisut...:D
silm oli ka punane...hea et näen siiski...siuksed naljad võivad kurvalt lõppeda...

KT Tunstall...Under the weather...
tegelt peaks igasuguste tegelinskite pärast rohkem ilmast rääkima hakkama ja vähem personalteemat...:D...ahh...tegelt on mul pohhui...:D

hale on see, kui sa end nimelt haledaks teed ja siis kaastunnet kerjad...
...sorri karmide sõnade pärast...

pidupidu...lähengi kell seitse magama praegu...lapsed ju lähevad ikka kell seitse magama...homme koolipäev ja tööõhtu ikkagi...
KT Tunstall...Silent Sea... ...vot selline on minu tänane õhtu...mida põnevat sina ka teed?;)

spari müüja oli väga ebaviisakas...niisama mainin...

mulle meeldib pliiatsi lõhn...

KT Tunstall...Suddenly I See...ja mulle meeldib selle loo taustalaulja osa...

pisikesed inglid...

ma ei ole kunagi oma elus vitsa saanud...isegi nurka pole mind pandud...aga kurje sõnu on küll öeldud...vahel harva...

ükskord tegin suurt pahandust...aga...enda arvates tegin ma emmele heateo...tahtsin teda aidada ja siis tegin midagi...
ma ei jõudnud ära oodata, mil emme hommikul selle avastab... ...järgmine päev saadigi sellest "üllatusest" teada...aga reaksioon sellele oli täpselt vastupidine, kui olin oodanud...ma magasin...ja siis äratati mind üles - minu peale karjumisega...ma ei unusta seda kunagi...

...ma ei saanud millesti aru...

mida ma siis valesti olin teinud?...ma ju tahtsin vaid head...ma olin väike laps ja loomulikult ei teadnud veel, mis on õige ja mis vale...
...kõik mu peres olid minu peale pahased....ma olin nii õnnetu...ainult issi ei olnud vihane...tema oli minu poolel...ja ta seletas mulle rahulikult ja sõbralikult ära, et miks mu tegu vale oli...
ma olin küll laps, aga mitte pooletoobine, kes ei saa muidu aru, kui ta peale karjutakse...
...mul oli tunne, et mulle tehti julmalt ülekohut...ja ma olin vihane selle ülekohtuse maailma peale...

vanemad karjuvad oma laste peale - valavad oma viha nende peale välja...aga laps on kõige vastuvõtlikum - lapsepõlvest sõltub ju kõik - milline inimene lõpuks kujuneb...
...ja füüsilist karistust peetakse ka muidugi täiesti normaalseks nähtuseks...
vahel on mul lastest tõsiselt kahju...
palun kasutage kondoome või muid värke, kui te pole täiesti kindlad, kas tahate ja suudate last kasvatada...tänan tähelepanu eest!...:D...einoh tegelt kah...

võõras onu pani täna uue ukse...ja see uus uks vajab omajagu aega harjumiseks...selline tunne on, et koridor on umbes seitse korda suurem...

tegelt olen ma hull kasvatusteadlane enda arust...:D
...ja ma ei saa aru, mis pointiga ma seda kõike siia kirjutan...nagunii ju sellest midagi ei muutu...

ja järgmine võimalus, mis kukkus äkitselt pähe...üks sekund mõtlemist...ja..."loomulikult olen nõus"...:) ...La Vita Bella...:)

Belle and Sebastian...Funny little frog...

naiivselt rõõmus...

varesed
...roosakas taevas ja tohutu suur ja lahe must vareseparv oli seal üleval, kui koju läksin...isegi kaks koolipoissi mu ees vaimustusid sellest...korraks...ja siis läksid nad täpselt vastassuundades...üks vasakule, teine paremale....ja mina läksin otse...

küüned
...ma ei ole neid juba vähemalt mitu aastat värvinud...

sunshine
...seal, kus inimesed uisutasid, oli üks lõbus laul...kordas kogu aeg ühte sõna...sunshine...oooo sunshine...:)

tädi
...mulle tohutult meeldib üks müüjatädi...ta on nii sõbralik ja...äge...ja pani mind jälle naeratama...

rõõm
...ma olen kuidagi väga positiivselt häälestatud praegu...mõnes asjas olen ma suhteliselt mõjutatav - kui keegi on kurb, siis see teeb ka mind kurvaks ja kui keegi on õnnelik, siis teeb see ka minu tuju heaks...:)

...mis nüüd kokku sai? ;)
U2...With or without you...
...unes nägin midagi...head...see uni võiks tõeks saada...

kiivi...

seda et...telekas on kõik hoopis teistsugune kui päriselus...

...ja pean ühele oma pildile millalgi järgi minema...teise saan vast alles suvel...selle, kus maalisin inimest kes maalib...

kas kalad ka magavad kunagi?...või liiguvad terve oma elu?

ja see tuli ka meelde, mis lõhnas ka täpselt nagu metsmaasikad...

oehh...kell sai üks nüüd...jälle üks päev vähem...

aquarius...

"Kas õppisid jõelt ka seda saladust, et ei ole olemas aega?


Hellalt vaatas ta voolavat vett, läbipaistvat ja rohetavat, vaatas oma salapärase peegelpildi kristalseid jooni. Helkivaid pärleid nägi ta sügavusest kerkimas, hääletuid õhumulle veepeeglil ujumas, taevasina nendes peegeldumas. Tuhande silmaga vaatas jõgi talle vastu: roheliste, valgete, kristalsete, taevasiniste silmadega. Kuidas ta küll seda vett armastas, kuidas paelus see teda, kuidas oli ta sellele tänulik! Oma südames kuulis ta häält kõnelemas, mis ärkas uuesti, ja hääl ütles talle: armasta seda vett! Jää tema juurde! Õpi temalt! Kes seda vett ja tema saladusi mõistaks - nii näis talle -, see mõistaks ka palju muud, paljusid saladusi, kõiki saladusi. Jõe saladustest nägi ta täna ainult üht, mis vapustas teda hingepõhjani. Ta nägi, et vesi voolas ja voolas, ühtelugu voolas see ja oli ometi kogu aeg siin, oli ikka ja alati seesama ja ometi igal hetkel uus.

...kas ei kadunud maailmast kõik raske ja vaenulik, niipea kui ajast jagu saadi, niipea kui suudeti aega olematuks mõelda?"

...mmm...

Corinne Bailey Rae...Put your records on...

mina...punane ja valge...on värvid, mis mulle üldse ei sobi...ma ei kanna punast ja valget...enamasti...

Maria Mena...Just hold me...

maailm...inimestele meeldib sümboleid mõelda...tõde on valge ja armastus punane...näiteks...

J. S. Bach...Air...

mäng...on roosa...mulle meeldib roosa...mõnikord...


usud sa juhusesse?
mina usun...vahel...kui miski minust ei sõltu...näiteks...
kui sõltub, siis ei usu ka...
...see pole juhus...

mulle tundub, et ma olen enam-vähem ainus, kes olümpiamängudest vaimustusse ei satu...

"Polüfoonia muusikas on kahe või enama hääle - meloodilise liini üheaegne arendus, hääled on küll tihedalt seotud, kuid säilitavad üksteise suhtes sõltumatuse. Kusjuures ükski hääl ei tohi domineerida, nagu ühtki ei tohi kasutada pelgalt saateks."

aga võimalusi on põhimõtteliselt rohkem kui miljon...
...ja hessest tegin ka kuue minutiga ühe kritselduse...
homme saab kaua magada punkt

naera nüüd...

kui keegi ütleb kellegi kohta, et ta on kahepalgeline, siis vaevalt oli see positiivselt mõeldud...eksju...

minu arvates on vastuoluline inimene huvitav...igav on see, kes on alati ühtemoodi...kelle käitumist ja järgmisi sõnu saab lihtsalt ära arvata...üks "mina" on fantaasiavaene...mida rohkem minasid/palgeid, seda huvitavam...vastuolud tekitavad küsimusi...ja küsimused nõuavad vastuseid...uudishimu vajab rahuldamist...

bläää...ma peaks magama...ma peaks paljusid asju tegema...aga ei tee mitte...

Geoloogid tundras ära külmunud, kohtavad tšuktši ja küsivad:
"Kuule räägi, kus teil siin lähim viinapood on ka?"
Tšuktš: "Samune et mis päev täna on?"
G: "Kolmapäev..."
T: "Noh minge siit aga otse edasi, reedel pöörake paremale..."

...järgneb kodusistumise periood...
...mina ja minu maailm...

Celine Dion...All by Myself...elagu melanhoolsus...

luksus...

...on pärast eksameid jälle loengus käia...kuidagi puhkuse tunne on...ma looderdasin eksamite ajal ka, aga nüüd ei ole nii suuri süümekaid...
uus algus...?...jee right...kevadel kordub kõik...

kodus tehakse remonti...mulle meeldib kui remonti tehakse...vana tüütab ära...

aga vahel loen siin enda kirjutatud värke ja piinlik hakkab...(kirja)vigu on rohkem kui üks...:D ja ma ei viitsi neid parandada...ärge väga pahaks pange...ja kui mõnda kirjutist loen, siis lööb automaatselt pähe - blää blää blää...melanhoolne jama väsitab...

täna ma pikalt ei kirjuta...puhkust teile...

imelik...

mul on üks halb harjumus...ma närin huuli kogu aeg...
lill närib küüsi...aga sellest ma ei saa aru üldse...

üks maailm on selline hall...inimesed liiguvad punktis a punkti b ja punktis b punkti c ja punktis c punkti a...tänaval kõik liiguvad kuhugi masinlikult...keegi ei seisa...ja kõik on ühesugused...
...ma ei tea, kes on vastutulev inimene...

...ja siis on teine maailm...värviline maailm...igal inimesel on oma värv...oma koht, kus avaldub tema isikupära...keskkond, kus inimene muutub eriliseks...teistest erinevaks...

tantsumaratonis oli üks vanem mees - veider oli...ta oli õhtujuhi abiline vmt...selline pigem kõrvalolev isik...ja siis ta üllatas mind...ta hakkas tantsima...ennastunustavalt...ta oli vana mees, aga tantsis niii...vabalt ja lõbusalt...ta tegi mu tuju heaks...
...ja siis teisel hetkel, teises kohas võib see mees mulle tänaval vastu tulla nii, et ma teda ei märkagi teiste seast...
...tema värviks oli teatrilava...

mulle meeldivad inimesed, kes suudavad olla (kompleksi)vabad, kes ei hooli sellest, et võivad mõnikord olla naeruväärsed...võibolla sellepärast, et ma ise seda ei suuda...

The Roots...The Seed...

marionett...

inimese keha on ilus...
mulle meeldib see, mis tantsija sellega teha oskab...
inimese keha on nukk...
...mida tehakse nukuga?

mu seinal ripub puzzle, mille tükkidest moodustub maailm...tegelt ripub kaks maailma...ja kolmas vedeleb kuskil nurgas...

miks järgmine põlvkond on eelnevast targemad?
...tänapäeva 13. aastased on kuidagi liiga täiskasvanud...mina mängisin siis veel nukkudega...

chill...

"Kes see naine ei ole, seda mõistan ma selgesti, kes ta aga on, kardan, on võimatu öelda.

Igatsust oleksid võinud äratada tema mõningad omadused, mõned tema faasid, kuid nimelt nende aina vahelduvate faaside tõttu oli teda võimatu armastada.

Ent siiski, miks siis mitte ära vajuda? Unustus, olgu kasvõi ajutine, ongi ju lõppude lõpuks meie eesmärk.

Piisas nii vähesest, nii lõpmata vähesest, et sattuda teisele poole piiri, millest edasi polnud enam millelgi mõtet: ei armastusel, veendumustel, usul ega ajalool. Inimese elu kogu müsteerium seisnes tõsiasjas, et see kulgeb selle piiri vahetus läheduses, koguni sellega otsese kokkupuutes, et teda ei eralda sellest mitte kilomeetrid, vaid vaevalt üks millimeeter."

valge muutub vikerkaareks...

blog peksab vigast mul siin...lisaks sellele, et mõnes kohas on teksti kirjastiil ise muutunud ja värv ära kadunud lambist...nüüd siis on mu kaks viimast postitust lihtsalt ära kadunud...enam pole neid...ja ise ma neid ära ei kustutanud...

nojah...kes mäletab, kes ei mäleta...

ei viitsi neid uuesti ka kirjutada...ja ma ise ka ei mäleta, mis ma seal kollases postituses kirjutasin...

aga mul on toas palju lilli...sünnipäev oli...andra emal...

oma kunagist keemiaõpetajat - aarne tõldseppa nägin unes...eee...tore uni oli...:D
...aga väga hea õpetaja oli...alkohol rikkus ta ära...kahju sellest...keemia meeldis mulle tema ajal...
ükskord oli nii et...töövihikus oli antud koduseks tööks üks ristsõna lahendada...ja mina värvisin õige vastuse roheliseks ja üks teine tüdruk joonistas lilled ümber...ja siis tõldsepp (kutsusime teda hellitavalt tõlluks) kontrollis meie koduseid töid ja sellele tüdrukule, kes lilled joonistas, ei ütelnud ta midagi...aga mind kiitis ja ütles, et võtab mind oma järgmise raamatu kunstiliseks kujundajaks...:D...ja see lilletüdruk oli pärast minu peale kade...ja siis narris mind selle pärast...ma ei sallinud seda tüdrukut...ülbe oli...
aga ma ei saa siiani päris täpselt aru, et kas see oli siis iroonia või midagi muud...sest tõesti - ma ei teinud ju mitte midagi muud, kui värvisin õige vastuse roheliseks...

ja ameerika perefilmid on magedad...ülesehitus on kõigil sama...ja häppiendid rikuvad ka asja ära...meelde jäävad ju ikka need, mis lõppevad kurvalt...

"Surmas muutub palju üheks; elus muutub üks paljuks. Religioon on siis üks, kui Jumal on surnud."

minu tulevases kodus puudub telekas...näiteks...

Tori Amos...losing my religion...

mälestus...

on sul kunagi vaimselt nii halb olnud, et tahad oksendada?

peaaegu aasta tagasi juhtus üks õnnetus linnupojaga...eile õhtul tuli see jälle meelde...
tema elas poolteist nädalat füüsilises põrgus...mina vaimses põrgus...
kõige hullem ongi vist see, kui sa kedagi armastad üle kõige maailmas ja siis vaatad abitult pealt, kuidas ta piinleb...ja sa ei saaks sinna ka kõige parema tahtmise korral midagi parata...
minu elu kõige hullem poolteist nädalat oli...valus mälestus...

mõistlik on liialt mitte kiinduda...aga alati ei õnnestu mõistlik olla...

tulipunane vihmavari...

kui kõrged olid lauad ja laed!
kui lähedal oli päike!
kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
ma olin väike.

olin väike kuid ihkasin juba.
rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihikut
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

ja siis viimaks, viimaks ometi!
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikeses poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

ema ütles aknast:
"ole ometi tasem.
pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma."

kui kõrged olid lauad ja laed!
kui lähedal oli päike!
kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
minu pisike päikene pingil
oli katki.
oli katki.
oli keskelt murtud katki.

suur päike
paistis korraga kaugelt.
lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.

ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
ma ei lasknud end lohutada.
ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

Natasha st Pierre...un ange frappe a ma porte...

ei viitsi...

pidin täna andrale lasteaeda järele minema...
jõudsime koju ja...ta näitas mulle keskmist sõrme...ise oli veel uhke ja ütles, et "vaata mida mina teha oskan..."...küsisin siis, et kes sulle seda õpetas...ütles, et eveli lasteaiast õpetas...muidugi ei teadnud ta, mida see keskmise sõrme näitamine meie ühiskonnas tähendab...valgustasin siis teda pisut, et nii pole viisakas...ja et ta ütleks seda ka evelile...

aga 23. jaanuaril juhtus laeval õnnetus ja nüüd linnud surevad...

uniting nations...you and me...

pilvedest kõrgemal...

25. jaanuar

kõnnin mina siis hommikul bussijaama poole ja mõtlen, et...lõunaks olen inglismaal...
mina, kes ma olin täiesti kindel, et ei sõida elus lennukiga...et nagu wtf...

ma millegipärast välistasin selle, et lähen sinna kunagi...ning mulle tundus ka võimatu, et ma kunagi tööl käin...mõlemad tulid mulle kui välk selgest taevast...ja mina vaid haarasin võimalusest kinni...
lendamine oli mu hirm nr. kaks...ja nüüd võib öelda, et ma natuke...õige pisut isegi nautisin seda...:)...ma ei karda enam lendamist...

oled sa näinud pilvi ülevalt poolt?
sinu ja maa vahel on vaid 10 km õhku...

...vaimustus...

lennukis mõtlesin, et minu elu sõltub praegu vaid paarist...võibolla ainult ühest inimesest...inimesest, keda ma isegi mitte ei tunne...aga et näha maailma, peab vahel riskima...peab usaldama...ka võõraid...

...ülemine vaatenurk on hoopis midagi muud kui alumine...


nukumaja nukumaja kõrval...
...ja ma ei teadnudki, et ka londonis kasvavad palmid...
jaanuaris on lahe näha rohelist muru ja puudel lehti...ja kuulda linnulaulu...

...vaimustus...

pilvedes on lahe hõljuda mõnikord...aga kauaks ei saa sinna jääda...kõrvad lähevad lukku...ja lõpuks muutuks vaatepilt väga tavaliseks...liiga harjumuspäraseks...

26. jaanuar

eee...teate seda tunnet, kui ei saa sõnagi suust...
...aga võibolla vaimustun ma asjadest liiga kergesti ka...

inimesed, majad, inimesed ja veelkord inimesed...
olen armunud inimese ilusse...
käin ringi ja kõik on nii ilus nagu filmis...eriti meessoost isikud...:)

elasime ühe vana ja laheda kiriku vastas...
õhtul pidin üksi metrooga sõitma, sest sain lillega kokku...aga läks pisut meelest, kas pidin maha minema northwoodis või northwood hillis...ja pidin mina siis "koju" ka kõndima omajagu maad...loomulikult polnud mul täpselt meeles, millist teed minna...kõik sujus tegelt isegi hästi...kuni tuli ristmik...:D...geograaf nagu ma olen, mõtlesin hetkeks, et olen eksinud...aga siis nägin kirikut...ja olin päästetud...

...uni on magus...

27. jaanuar

sai akvaariumis käidud ja nägin haid paari cm kauguselt...ja oma käega sai raid katsutud...aga ta oli nii rõvedalt kare, et tõmbasin käe ehmatades ära...

sain bussiga ka mööda linna sõita, nagu tahtsin...

Harrodsis käisime ka - lihtsalt väga...no ikka väga haige koht on...
...ja üldse käisime nii paljudes kohtades, et ei mäletagi enam täpselt kus...turistivärgid said üle vaadatud...paleest big ben`ini...ja westminister abbyt võib tundide viisi vahtida ja mõelda, et kuidas tuleb keegi selle peale...kõik need nikerduse jne...lihtsalt ei ole normaalne nohh...

oravatega kohtumine oli suur elamus...on sulle kunagi orav mööda jalga üles roninud?...ee...mulle on...:D
...vaimustus...


õhtul läksid meie teed lahku...nemad läksid klubisse...mina sain lillega kokku...
aga küll ma jõuan ka londoni klubis ära käia...sest...see reis ei jää viimaseks...

lillel olid inglikaardid...küsisin ka ühe küsimuse...vastuseks pidin tõmbama kolm kaarti - minevik olevik ja tulevik...aga vastused, mis neis kaartides peitusid, ei rahuldanud mind...
vahet pole...nagunii ei võta sellist asja tõsiselt...

meeletu kiirus on igal pool...liikuv põrand oli midagi uut...

28. jaanuar...

terve päeva veetsin lillega...hommikul käisime läbi kohad, kus ta elanud on...
siis läksime õuduste kambrisse, kuhu oli kõige pikem järjekord üldse...aga see koht polnud tegelt üldse õudne...kuid mind on kummitama jäänud üks pilt...üks brasiillane oli meist järjekorras veidi eespool...ja ühes kohas oli punane valgus...ja ta oli täpselt selle punase valguse all...ja ma tean, et on ebaviisakas inimest pikalt jõllitada...aga ma lihtsalt ei saanud talt silmi ära...ta oli üksinda...ja tal oli nii kummaline ilme...selline peaaegu naeratav...mulle ei jää tavaliselt näod meelde...aga tema on siiani meeles...no ma vaatasin teda ka kogu aeg...:D...ja siis tuli kari lapsi sisse...ja ta naeratas kõige siiramat naeratust üldse...temas oli see "miski"...
...ja pärast ta rääkis ka meiega...aga meie pidime hoopis metroo peale minema... sõitsime trafalgar squeri...läksime londoni rahvusgaleriisse...ja see oli nii tohutu suur, et eksisime seal peaaegu ära...vägaväga palju ruume, kus kõik oli täidetud maailma kuulsamate ja natuke vähemkuulsamate kunstnike originaalmaalidega...vot see on juba midagi...

siis vaatasin veidike seda platsi...päris võimas on teine...sinna oli lava ka üles pandud...mingi üritus oli vist tulemas...aga me ei saanud jääda...lill pidi tööle minema õhtul...ja mina läksin kaasa...nägin peret ka, kelle juures ta on...ja see pere saab minna james blunti eksklusiivkontserile, kus pole pileteid, vaid on ainult kutsed...ma pole üldse kade...
aga jamesi kuulasin sellegipoolest, missiis, et ainult pleierist...tohutu igatsus tekkis vahepeal, kuid mitte kodu järele...mõtlen juba pikemat aega vaid ühest...ei saa lahti...

29. jaanuar

terve päev sai veedetud oxforis...
ja kui mul enne oli suu lahti ja ei saanud sõnagi suust...siis see ajas mind juba lihtsalt naerma...täiesti creisi ma ütlen...ja inimesed elavadki päriselt sellises kohas...isegi mu unistus ei ole nii ilus, kui see, mida nägin 29. jaanuaril...
see on koht, kus tahan elada...parem kui unistus...

30. jaanuar

öö lennujaamas...polnud tore...aga see kõik...iga kulutatud sent ja pärastine väsimus jne...oli seda tuhatkordselt väärt...
raha on jätkuvalt tore...selle eest saab elamust osta...unustamatu ja hindamatu elamus oli...

"ei...mina ei lenda ega hääleta kunagi..."...aga nääd nüüd...läks pisut teisiti...tore tädi oli, kes meid peale võttis...ja nii polegi ma veel varem autoga sõitnud...põlve taastumine võttis veidike aega...:D


Inglismaa on mind alati tõmmanud...kõikidest maailma kohtadest on see just see koht, kuhu olen tahtnud kõige rohkem minna...
Tartu on selline armas linn, millel on oma "aura"...aga imelik on siin nüüd tagasi olla...
tegelt mulle väga ei meeldi suurlinnad, aga...ma armusin londonisse...inglismaast võib saada mu armastus...:)
mulle tohutult meeldivad sealsed inimesed...ühest küljest on kõik nii viisakad...ja teisest küljest on kõigil pohhui...

igatahes...
...strange tunne on sees...
aiman õhkõrnalt, et milleks oleks vajalik see, kui kooliga kõik metsa läheks...

ehk siis lühidalt...lahe oli...