imelik...

mul on üks halb harjumus...ma närin huuli kogu aeg...
lill närib küüsi...aga sellest ma ei saa aru üldse...

üks maailm on selline hall...inimesed liiguvad punktis a punkti b ja punktis b punkti c ja punktis c punkti a...tänaval kõik liiguvad kuhugi masinlikult...keegi ei seisa...ja kõik on ühesugused...
...ma ei tea, kes on vastutulev inimene...

...ja siis on teine maailm...värviline maailm...igal inimesel on oma värv...oma koht, kus avaldub tema isikupära...keskkond, kus inimene muutub eriliseks...teistest erinevaks...

tantsumaratonis oli üks vanem mees - veider oli...ta oli õhtujuhi abiline vmt...selline pigem kõrvalolev isik...ja siis ta üllatas mind...ta hakkas tantsima...ennastunustavalt...ta oli vana mees, aga tantsis niii...vabalt ja lõbusalt...ta tegi mu tuju heaks...
...ja siis teisel hetkel, teises kohas võib see mees mulle tänaval vastu tulla nii, et ma teda ei märkagi teiste seast...
...tema värviks oli teatrilava...

mulle meeldivad inimesed, kes suudavad olla (kompleksi)vabad, kes ei hooli sellest, et võivad mõnikord olla naeruväärsed...võibolla sellepärast, et ma ise seda ei suuda...

The Roots...The Seed...