pilvedest kõrgemal...

25. jaanuar

kõnnin mina siis hommikul bussijaama poole ja mõtlen, et...lõunaks olen inglismaal...
mina, kes ma olin täiesti kindel, et ei sõida elus lennukiga...et nagu wtf...

ma millegipärast välistasin selle, et lähen sinna kunagi...ning mulle tundus ka võimatu, et ma kunagi tööl käin...mõlemad tulid mulle kui välk selgest taevast...ja mina vaid haarasin võimalusest kinni...
lendamine oli mu hirm nr. kaks...ja nüüd võib öelda, et ma natuke...õige pisut isegi nautisin seda...:)...ma ei karda enam lendamist...

oled sa näinud pilvi ülevalt poolt?
sinu ja maa vahel on vaid 10 km õhku...

...vaimustus...

lennukis mõtlesin, et minu elu sõltub praegu vaid paarist...võibolla ainult ühest inimesest...inimesest, keda ma isegi mitte ei tunne...aga et näha maailma, peab vahel riskima...peab usaldama...ka võõraid...

...ülemine vaatenurk on hoopis midagi muud kui alumine...


nukumaja nukumaja kõrval...
...ja ma ei teadnudki, et ka londonis kasvavad palmid...
jaanuaris on lahe näha rohelist muru ja puudel lehti...ja kuulda linnulaulu...

...vaimustus...

pilvedes on lahe hõljuda mõnikord...aga kauaks ei saa sinna jääda...kõrvad lähevad lukku...ja lõpuks muutuks vaatepilt väga tavaliseks...liiga harjumuspäraseks...

26. jaanuar

eee...teate seda tunnet, kui ei saa sõnagi suust...
...aga võibolla vaimustun ma asjadest liiga kergesti ka...

inimesed, majad, inimesed ja veelkord inimesed...
olen armunud inimese ilusse...
käin ringi ja kõik on nii ilus nagu filmis...eriti meessoost isikud...:)

elasime ühe vana ja laheda kiriku vastas...
õhtul pidin üksi metrooga sõitma, sest sain lillega kokku...aga läks pisut meelest, kas pidin maha minema northwoodis või northwood hillis...ja pidin mina siis "koju" ka kõndima omajagu maad...loomulikult polnud mul täpselt meeles, millist teed minna...kõik sujus tegelt isegi hästi...kuni tuli ristmik...:D...geograaf nagu ma olen, mõtlesin hetkeks, et olen eksinud...aga siis nägin kirikut...ja olin päästetud...

...uni on magus...

27. jaanuar

sai akvaariumis käidud ja nägin haid paari cm kauguselt...ja oma käega sai raid katsutud...aga ta oli nii rõvedalt kare, et tõmbasin käe ehmatades ära...

sain bussiga ka mööda linna sõita, nagu tahtsin...

Harrodsis käisime ka - lihtsalt väga...no ikka väga haige koht on...
...ja üldse käisime nii paljudes kohtades, et ei mäletagi enam täpselt kus...turistivärgid said üle vaadatud...paleest big ben`ini...ja westminister abbyt võib tundide viisi vahtida ja mõelda, et kuidas tuleb keegi selle peale...kõik need nikerduse jne...lihtsalt ei ole normaalne nohh...

oravatega kohtumine oli suur elamus...on sulle kunagi orav mööda jalga üles roninud?...ee...mulle on...:D
...vaimustus...


õhtul läksid meie teed lahku...nemad läksid klubisse...mina sain lillega kokku...
aga küll ma jõuan ka londoni klubis ära käia...sest...see reis ei jää viimaseks...

lillel olid inglikaardid...küsisin ka ühe küsimuse...vastuseks pidin tõmbama kolm kaarti - minevik olevik ja tulevik...aga vastused, mis neis kaartides peitusid, ei rahuldanud mind...
vahet pole...nagunii ei võta sellist asja tõsiselt...

meeletu kiirus on igal pool...liikuv põrand oli midagi uut...

28. jaanuar...

terve päeva veetsin lillega...hommikul käisime läbi kohad, kus ta elanud on...
siis läksime õuduste kambrisse, kuhu oli kõige pikem järjekord üldse...aga see koht polnud tegelt üldse õudne...kuid mind on kummitama jäänud üks pilt...üks brasiillane oli meist järjekorras veidi eespool...ja ühes kohas oli punane valgus...ja ta oli täpselt selle punase valguse all...ja ma tean, et on ebaviisakas inimest pikalt jõllitada...aga ma lihtsalt ei saanud talt silmi ära...ta oli üksinda...ja tal oli nii kummaline ilme...selline peaaegu naeratav...mulle ei jää tavaliselt näod meelde...aga tema on siiani meeles...no ma vaatasin teda ka kogu aeg...:D...ja siis tuli kari lapsi sisse...ja ta naeratas kõige siiramat naeratust üldse...temas oli see "miski"...
...ja pärast ta rääkis ka meiega...aga meie pidime hoopis metroo peale minema... sõitsime trafalgar squeri...läksime londoni rahvusgaleriisse...ja see oli nii tohutu suur, et eksisime seal peaaegu ära...vägaväga palju ruume, kus kõik oli täidetud maailma kuulsamate ja natuke vähemkuulsamate kunstnike originaalmaalidega...vot see on juba midagi...

siis vaatasin veidike seda platsi...päris võimas on teine...sinna oli lava ka üles pandud...mingi üritus oli vist tulemas...aga me ei saanud jääda...lill pidi tööle minema õhtul...ja mina läksin kaasa...nägin peret ka, kelle juures ta on...ja see pere saab minna james blunti eksklusiivkontserile, kus pole pileteid, vaid on ainult kutsed...ma pole üldse kade...
aga jamesi kuulasin sellegipoolest, missiis, et ainult pleierist...tohutu igatsus tekkis vahepeal, kuid mitte kodu järele...mõtlen juba pikemat aega vaid ühest...ei saa lahti...

29. jaanuar

terve päev sai veedetud oxforis...
ja kui mul enne oli suu lahti ja ei saanud sõnagi suust...siis see ajas mind juba lihtsalt naerma...täiesti creisi ma ütlen...ja inimesed elavadki päriselt sellises kohas...isegi mu unistus ei ole nii ilus, kui see, mida nägin 29. jaanuaril...
see on koht, kus tahan elada...parem kui unistus...

30. jaanuar

öö lennujaamas...polnud tore...aga see kõik...iga kulutatud sent ja pärastine väsimus jne...oli seda tuhatkordselt väärt...
raha on jätkuvalt tore...selle eest saab elamust osta...unustamatu ja hindamatu elamus oli...

"ei...mina ei lenda ega hääleta kunagi..."...aga nääd nüüd...läks pisut teisiti...tore tädi oli, kes meid peale võttis...ja nii polegi ma veel varem autoga sõitnud...põlve taastumine võttis veidike aega...:D


Inglismaa on mind alati tõmmanud...kõikidest maailma kohtadest on see just see koht, kuhu olen tahtnud kõige rohkem minna...
Tartu on selline armas linn, millel on oma "aura"...aga imelik on siin nüüd tagasi olla...
tegelt mulle väga ei meeldi suurlinnad, aga...ma armusin londonisse...inglismaast võib saada mu armastus...:)
mulle tohutult meeldivad sealsed inimesed...ühest küljest on kõik nii viisakad...ja teisest küljest on kõigil pohhui...

igatahes...
...strange tunne on sees...
aiman õhkõrnalt, et milleks oleks vajalik see, kui kooliga kõik metsa läheks...

ehk siis lühidalt...lahe oli...