rohkekas kleidike...

linnupoeg ei tundnudki mind kohe alguses ära...haukus mu peale...ja siis sai alles aru, kellega tegemist...

andrale meeldib lastelaule kuulata...ma mäletan, et ükskord väiksena...olin oma toas ja...kuulasin klassikalist muusikat...ja nautisin seda...ema piilus mu toast sisse, tegi suured silmad ja imestas, et miks ma vanainimeste muusikat kuulan...et mis mul viga on...:D

ema ikka küsis naerdes tihti mu käest et: "otu oled või?"...:D...ja ma olen alati selline pisut poisilik tüdruk ka olnud...ema sundis mind kleite kandma...ei lubanud mind enne välja, kui mingi sitsikleidi selga topiksin...jäärapäine ("sõjakas") nagu ma olin - mina mängisin siis pigem toas...

mingit tohutut keerdeskalaatorit nägin unes - musta hiiglasuurt keerdtreppi, mis liikus...

keskkoolis oli meist paar klassi eespool üks poiss...ta oli selline populaarne ja ilus ja tuntud ja ülbe veits...ja siis ühel päeval selgus, et tal on leukeemia...
ta ei meeldinud mulle eriti...aga kui ma selle teada sain, siis ei suutnud nädal aega millestki muust mõelda...sellised asjad mõjuvad mulle vastikult - ei suuda selliseid asju mõista...mul oli nii tohutult kahju....
varsti see poiss ei käinud enam koolis...ja siis pärast aastat ta ilmus jälle kooli...aga siis oli ta vaevu äratuntav - ravi oli oma mõju avaldanud...juukseid tal polnud ja näost oli ta hoopis teistsugune...aga ta tundus palju leebema olekuga...ta naeratas...ja see kontrast lisabki asjale selle traagika...
...paar kuud hiljem oli ta surnud...ta oli sama vana, kui mina praegu...

mida sa teeksid, kui teaksid täpselt, millal sured?...ja mida sa teeksid, kui sa teaksid, et sul on vaid paar kuud elada...?
...teadmatus on vahel parem...

aga lumi ongi ju jahvatatud teemant..

strange to meet you...mustvalge maleruut...
film...Coffee and Cigarettes...