aquarius...

"Kas õppisid jõelt ka seda saladust, et ei ole olemas aega?


Hellalt vaatas ta voolavat vett, läbipaistvat ja rohetavat, vaatas oma salapärase peegelpildi kristalseid jooni. Helkivaid pärleid nägi ta sügavusest kerkimas, hääletuid õhumulle veepeeglil ujumas, taevasina nendes peegeldumas. Tuhande silmaga vaatas jõgi talle vastu: roheliste, valgete, kristalsete, taevasiniste silmadega. Kuidas ta küll seda vett armastas, kuidas paelus see teda, kuidas oli ta sellele tänulik! Oma südames kuulis ta häält kõnelemas, mis ärkas uuesti, ja hääl ütles talle: armasta seda vett! Jää tema juurde! Õpi temalt! Kes seda vett ja tema saladusi mõistaks - nii näis talle -, see mõistaks ka palju muud, paljusid saladusi, kõiki saladusi. Jõe saladustest nägi ta täna ainult üht, mis vapustas teda hingepõhjani. Ta nägi, et vesi voolas ja voolas, ühtelugu voolas see ja oli ometi kogu aeg siin, oli ikka ja alati seesama ja ometi igal hetkel uus.

...kas ei kadunud maailmast kõik raske ja vaenulik, niipea kui ajast jagu saadi, niipea kui suudeti aega olematuks mõelda?"