poe tänava sala-elanik...

aga teate, mis oli mu eilse õhtu absoluutne tipphetk...:)
istun mina tooli peal...olen just ühe pildi valmis saanud ja korraga näen, et kohe minu tooli kõrvalt jookseb üks pisike hiir mööda...
...mul oli ikka päris korralik hämming...
ma niiväga tahtsin teda kätte võtta, sest ta oli nii tilluke ja armas...ja kiire - jooksis diivani alla peitu...
läheb siis natuke aega mööda ja see sama pisu-hiir jookseb risti üle toa...ta on väike, aga vist väga kartmatu, et ei tee väljagi mängivast muusikast ega valgusest ega minust...
ja siis tuleb mul geniaalne mõte ta ära kodustada - panin talle õunatükke maha...ma olengi mõelnud, et tahaks mõnda lemmiklooma siia poe tänavale...
aga täitsa pekk - ta ei tahtnud mu õuna...hoopis kõnnib mööda tuba ringi ja tunneb end ülimat koduselt ja julgelt...
nüüd jäi talle sellest toast väheseks ja läks juba koridori avastama - tal on vist ka geograafihing...:)
(mul tuleb praegu lihtsalt naer peale...)
närilised on mulle alati sümpatiseerinud...

ps. oleksin pidanud siiski selle "avastuse" saladusse jätma - r. tahtis hiirelõksu muretsema hakata...aga minu suure protesteerimise peale lubas ta seda siiski esialgu mitte teha...

ps.ps. lisaks õunale panin eile õhtul ka kaks küpsisetükki katseks maha - hommikul olid mõlemad tükid kadunud...:)