ananassi tahaks...

hästi saamatu tunne on...

tundub, et teised saavad oma eludega suurepäraselt hakkama...ainult mina ei saa...aga võibolla oskavad nad lihtsalt oma ebakindlust/probleeme hästi varjata...mina ka ei tea...

tahaks lihtsalt koju...kus on rahu ja vaikus, kus keegi ei karju...peita end kõige negatiivse eest oma tuppa ja magada oma voodis, kus uni on kõige magusam...ja mitte mõelda selle peale, kui halb maailm on...
aga tegelikult ei ole ju maailm halb...maailm on imeline...aga inimeste loodud ühiskond on vigane...avaldab survet...kohustab tegema asju, mida muidu ei teeks...ja eks looduslikult valikul on siin ka oma osa...seadus töötab laitmatult...tugevam jääb ellu...aga mina ei ole tugev...mina olen mina...

miks ma hakkasin siia üldse kirjutama...mul ju polegi tegelikult midagi tarka öelda...
eks mõnes mõttes kehtib siin see, et...nö loomingu läbi on ka inimene surematu...vähemalt üks oluline osa temast...mõtted...olgu need kirjutised kui algelised ja mittemidagiütlevad tahes...nad on siiski minu mõtted...ja vahel lihtsalt tuleb tahtmine end tühjaks kirjutada...
ja sellisest variandist olen ka kuulnud midagi et...mõnikord lasevad psühholoogid patsiendil mure üles kirjutada ja siis hiljem seda lugedes ei tundugi see mure enam nii suur...paberile pandud mure on pool muret...;)

igatahes väsinud olen...kõigest...

...ja tundub, et mulle meeldib hädaldada...
mõni paksema nahaga inimene ütleks siinkohal, et...saa üle juba ükskord...sa ei ole ainus, kel mured on...inimesed nälgivad ja külmuvad surnuks, aga minul on näiliselt kõik vajalik olemas...ja halamine ei aita nagunii...
ma tean seda isegi...ma tean ju tegelikult, et mul pole õigust kurta... ma pole ainus, kel mured on...aga mis see teadmine mulle annab?