valge tuvi...

ma olen hull...või hakkan hulluks minema...või kujutan ette, et olen hull...või tahan olla hull...
kõnnin mina siis asfaltteel...ja täiesti tunnen, kuidas maapind võngub....no ei saa ju see võimalik olla...või mis?...järelikult kehtib vist üks ülalpool mainitud võimalustest...kas hull olla on halb? ...kõik oleneb muidugi, mis vaatenurgast vaadata...

...ja mina ei usu, et oleks mingi kaasasündinud andekus...miks üks oskab midagi paremini, kui teine...ma arvan, et ka andekus sõltub mõtlemisest...inimesed mõtlevad erinevalt...andekas saab olla siis, kui inimene suudab oma mõtte vabaks lasta...mõnes mõttes lämmatab ka liigne mõtlemine loomingu...tekib kramp...ja siis ei oskagi...

...ja üks asi ei anna mulle ikka rahu...aasta tagasi jalutasin ühel õhtul mööda emajõge koju...ja näen mina seal valget hobust...kui tõenäoline on, et sa näed peaegu tartu kesklinnas valget hobust? ...see on naljakas...aga ma tõesti nägin teda...hommikuks oli ta küll kadunud...:)

...ja just praegu tuli mu neljaaastane vennatütar minu juurde ja ütles kurvalt: "elisabethi isa lubas mu maha paugutada"...jah...suletud nõiaring...mis muud...

...ja linnud on ka eriti julgeks läinud...kõndisin ühest valgest tuvist paarikümne sentimeetri kauguselt mööda...ja ei teinud must väljagi...ja otsis maast toidupalukesi edasi...:)

...aga elu ongi vahel naljakas...ja kummaline...


David Grey...This Years Love...