tähelaps...

"Indigolapsed ei mahu seni kehtinud käitumistavade raamidesse, nad esindavad täiesti uut maailmapilti. Nende erilisus tekitab palju probleeme, sest ühiskond ei ole valmis uute vajadustega ilmakodanikke vastu võtma.
Tähelastel on tugev võime inimesi läbi näha...see võib avalduda avameelsuses - laps võib täiskasvanule öelda midagi ootamatut ja õiget - valusat tõtt, näkku ja otse.

Indigolastel on mõningaid õpiraskuseid. Praeguses koolisüsteemis on täpselt ette kirjutatud, mida, kuidas ja kui palju õpetama peab, kuid indigopõlvkond õpib täiesti teistmoodi ja vana süsteem enam ei toimi. Õppimisraskuste taga pole mitte intellektuaalsed , vaid emotsionaalsed probleemid.

Indigolapsed vajavad siiramaid suhteid. Manipuleerivad ja võimusuhted arenevad siis, kui inimene saab haiget ja pole enam terveks suhteks võimeline.

Neid ei saa vastu oma tahtmist sundida. Autoriteet tema jaoks ei kehti. Nende lastega tuleb teistmoodi käituda ja nendega suhtlemiseks teisi teid otsida.

Neil on teistsugune inimeste tajumise võime. Tavaarusaamade järgi on laps veel väike ja rumal, täiskasvanu aga suur ja tark. See, mida täiskasvanu ütleb, on lapse jaoks kehtiv tõde ja lapselt ta ootabki räägitu uskumist. Tähelaps aga ei usu räägitut, kui vanem seda ise ei usu. Laps võtab tõsiselt ainult seda, millesse ka täiskasvanu ise usub. Laps märkab kohe, kas vanema arvamus on kooskõlas tema sõnadega. Kui kooskõla puudub, peegeldab laps seda tagasi. Me oleme elu jooksul õppinud mõistatama, mida inimene ühtesid või teisi sõnu kasutades tegelikult mõtles, milliseid mõtteid ta oma sõnade taha tegelikult peitis. Me oleme pidanud seda õppima, aga nendel lastel on see omadus kaasasündinud. Tekib kohe ka pedagoogiline küsimus, kas sellist last on üldse võimalik pedagoogiliselt kasvatada ilma iseennast kasvatamata.

Sotsiaalses mõttes võib tähelastes märgata järgmist omadust:
kui vaadelda nende omavahelist suhtlemist, võib märgata, et 3-6-aastastest indigolastest koosnevas rühmas toimub mänguasjade jagamine tavapärasest erinevalt. Tavakogemuse järgi võtab mänguasja see, kes on teistest tugevam, suurem, kiirem, tähtsam - rühmaliider. Seejärel saab mänguasja järgmine rühmahierarhiast. Võibolla tuleb aga kasvataja, kes käsib mänguasju jagada. See on nagu demokraatlikus ühiskonnas - kasvataja määrab, et igaüks mängib 5 minutit ja hoolitseb selle eest, et igaüks mängida saaks. Nii tavalistele kui ka indigolastele on selline kord võõras ja neid tuleb selles suunas kasvatada. Kui kasvataja aga ei sekkuks indigolaste mängimisse, siis ta märkaks, et üks tähelaps võtab mänguasja ja mängib sellega, teised aga tegelevad igaüks oma asjaga oma nurgas ega püüdle selle mänguasja poole. Kui on mõnda aega mängitud, siis paneb esimene laps asja ära. Järgmine tõuseb, võtab rahulikult asja, mängib ja paneb rahulikult tagasi. Keegi ei torma. Jälle järgmine tuleb, mängib ja paneb tagasi. Võiks öelda - ideaalne rühm. Keegi pole enne milleski kokku leppinud ja ei ole ka püramidaalset süsteemi. Lasterühmas on mingi kord, aga väliselt me ei märka selle tekkimisviisi. Kõigil neil lastel on võime luua sotsiaalset tervikut ilma, et täiskasvanud peaksid väliste reeglite abil sekkuma. Seda muidugi juhul, kui nende sotsiaalne instinkt pole eelnevalt juba ära rikutud...."

The Source ft. Candy Staton...You`ve got the love...