pealse...kirja...mustrid...

aga nüüd on see blog jälle ainult minu valduses...eile oli mul selline erandlik tuju ja tahtmine, et ka teised siia midagi kirjutaksid...
aga tegelt tahaks väga lugeda mõne inimese mõtteid ja arvamisi asjadest...ja...
...ja just neid kõige salajasemaid, magusamaid ja kõige sügavamal pesitsevaid mõtteid...
...aga vot ei saa...
tegelt ma lobisen siin ise ka liiga palju...targem oleks mitte lobiseda...

eile oli ikka päris lõbus olemine...
täna on uus päev...uus leht algas pisut tuhmimate ja kurvemate värvidega...kuigi hommikul oli lahe kuke kiremist kuulata...tahaks enda maale ka - praegu on seal ilus...
tegelt algab ju iga uus päev uuelt puhtalt lehelt...ma ei ole kindel, kas ma praegu vajaksin oma elus puhast hmm...raamatut siis...mõningate lehtede värvimustrid on liiga ilusad selleks, et neid prügikasti visata...
...kuid väga palju on ka sikerdusi ja mõttetut jura...
tegelt on ju ka mõttetu jura millekski vajalik - võrdluseks näiteks...muidu ei teaks ju, millised on need ilusad värvimustrid...

ma tahaks väga ühte lugu endale tõmmata, mida ma mõned korrad kuulnud olen...aga ma ei tea ei esitajat ega pealkirja...

ma olen veits pahane enda peale...
...et pealispind tundub suht emotsioonitu - ma vahel võibolla näin väga ükskõiksena, kuigi ma seda tegelikult alati ei pruugi olla...
ma ei tea, miks ma ei julge...kuigi kaotada ei ole vist suurt midagi...võita aga nii mõndagi...

tegelt ma veits kardan kukkesid, sest üks tuli mulle väiksena kallale...võõraid koeri kartsin ka väiksena ja sellepärast ei olnud tihti nõus maale ka minema, sest siis käisime jalgsi seal ja teele jäi paar kohta, kus olid kurjad koerad - adrenaliinitase kerkis siis maksimumi alati...:)
koer on minu absoluutne lemmik ja kui ma poleks inimeseloom, siis ma oleks kas koerloom või laiskloom...
aga võõrasse (loomasse) suhtun ma siiani väikese ettevaatlikkusega...kunagi ei või teada...
ning laiskloomad on kohutavalt totakad oma pikkade küünte ja rohelise kasukaga ja ägeda näo ja aegluubis liigutustega...
see mureen või ma ei teagi selle veeeluka nime - tema oma elektrisiniste silmade ja rämeda kehaga on ka tore elukas...

ma täiesti naudin vaimukate kirjutiste lugemist...
aga ma arvan, et kui ma enda arvates olengi mõnikord hullult vaimukas, siis teised ei pane seda üldse tähelegi või siis arvavad, et segast panen...:)

tähele olen ma pannud seda, et...umbes kolmveerand koeraga jalutajatest on vanemad härrasmehed...hmm huvitav miks...

mis ma nüüd öelda tahtsingi...

Sting...Every breath you take...