heleroheline...

"Läksin ta kambrisse, et temaga rääkida, leidsin ta aga transiseisundist, ta oli võtnud rituaalse india asendi ning temaga oli võimatu kontakti saada, vaikselt naeratades hõljus ta täielikus äraolekus; mul ei jäänud muud üle kui lävel seisma jääda ja oodata, kuni ta uuesti teadvusele tuleb...
...
Hakkasin talle jutustama, mis minuga oli juhtunud, pihtima, kuidas lood minuga on.
Lausa pedantse täpsusega hakkas ta mind nüüd küsitlema...
Olin talle südant puistanud, ise end talle kaela määrinud, seetõttu olin sunnitud ta pärimisi taluma ja neile vastama, aga nad häbistasid mind, tungisid üha halastamatumalt üha peenematesse üksikasjadesse, kogu mu vaimne ja moraalne elu viimastel nädalatel ja kuudel võeti analüüsimisele.
Siis jäi ta äkki vait ja kui ma ikka veel ei taibanud, kehitas ta õlgu ja ütles: kas sa siis ise ei näe kus viga peitub?"

kas teine värv hakkab juba esile kerkima?

"Ei aita see, kui me kogu aeg korrutame, mida meie eelkäijad selle mänguga on öelda tahtnud.
...on vägagi võimalik, et meie mäng välismaailmas peagi enam üldse mõistmist ei leia..."