lääge...

koju tahan...või siis vähemalt nädalavahetusel üksi tartus olla...
...kui ma peaks kunagi päris oma elamise saama, siis suudaksin ainukese "korterikaaslasena" aksepteerida mõnda kutsat...

"Levini mõisas kohtuvad mees ja naine, kaks üksildast, nukrat inimest. Nad meeldivad teineteisele ja nende salasoov on oma elud ühendada. Nad ootavad vaid juhust, et hetke kahekesi olla ja seda teineteisele öelda. Ühel päeval kohtuvad nad lõpuks ilma tunnistajadeta, metsas, kuhu nad on läinud seeni korjama. Nad on kohmetud ja vaikivad, teades, et õige hetk on käes ja seda ei tohi mööda lasta. Kui vaikus on juba pikka aega kestnud, hakkab naine äkitselt rääkima seentest, saabub vaikus, mees otsib sõnu, et teha ettepanek, kuid ka tema hakkab rääkima seentest. Ka koduteel räägivad nad seentest, ise võimetud ja meeleheitel, sest teavad, et mitte kunagi ei räägi nad teineteisele armastusest.
Koju jõudes leiab mees, et ta ei rääkinud armastusest oma surnud naise pärast, kelle mälestusele ta ei saanud truudust murda. Kuid on ilmselge, et see pole tegelik põhjus ja ta mõtleb selle välja ainult enese lohutamseks. Enese lohutamiseks? Jah, sest armastuse kaotusega lepitakse, kui sellel on põhjendus. Armastuse kaotust ilma mingi põhjenduseta ei andestata endale kunagi."

kurk annab tunda veits...sõin jäätist...ja jõin teed...ehk tegin omalt poolt kõik võimaliku, et hommikuks hullemaks ei lähe...

aga tegelt mulle hullult meeldivad kukeseened...
pekki küll...kell juba kaks ja nelja tunni pärast pean tõusma...

ma ei suuda oma käekirja lugeda...ja kanali arnol oli täitsa õigus kusjuures - me ei oskagi ju muud, kui vaid naeratada...
...tal on silmad punased kogu aeg...

Rolling Stones...Anybody seen my baby...?