täiuslik kurbus...

puud on juba ammu oma lehed langetanud...
...aga kui kooli/koju lähen...siis jääb tee peale üks õunapuu...tal pole lehti...aga on paksult täis kollaseid õunu...iga kord kui mööda lähen, siis vaatan...aga õunu ei jää vähemaks...

"...Viva forever, I`ll be waiting
Everlasting, like the sun
Live forever, for the moment
Ever searching for the one..."

(...üks mõnusalt rahulik lugu...seekord spice girls`ilt...:))


"Kui kirstu ees seisatasin, valgus vaikus, tumm vaikus üle minu. See oli niiske, aga steriilne vaikus. Seisatasin...kui vaikuse katkestas fotoaparaadi klõps.... Üks klõps ja teine. Keegi pildistas. See fotoaparaadi heli oli kõige kurvem heli - hetke lõpp, peegelduse lõpp.

Indias nägin matuseid, kus inimesed oli rõõmsad ja naersid. Matused olid kantud samasugusest igapäevainertsist kui söömine või tualetis käimine. Lihtsalt jõudis kätte kellegi kord reinkarneeruda ja kõik.

Ma ei uskunud Jumalasse, kuid ma uskusid Jumalikku tasakaalu.

Ja inimesi oli liiga palju. Inimesi oli ikka hullupööra palju. Aina rohkem ja rohkem sai neid lilli, ei! - heal juhul taimi ja halval juhul umbrohtu, kes kunagi ei mõelnud miks. See lõputu umbrohumass tundus palju kohutavam kui salapärased kurja juured.

Vaadake inimeste silmi, kõige ilusamad on ju need ebamaise pilguga, "kurvad" silmad - elav tõestus sellele, et on olemas täiuslik kurbus. Ja kusagil pidi olema ka täiuslik lahendus...

Miks mitte kella vastupidises suunas käima panna?
Ikkagi on kõik sama...

Kui te kord juba olete endale loonud piisavalt ideaalse, piisavalt ülla ja täiusliku käsitluse armastusest, olete te kadunud. Sellest hetkest alates ei leia te enam kunagi rahuldust.

Rõõmsad hetked olid puhta tahtejõu vili. Alguses oli tahtejõud ja alles siis tuli unustus. Enamiku ajast pidi aga surfama kurbuse laines. Kurbuse laine lihtsalt tuli ja sinna ei saanud midagi parata.

Põhiline viga, mida täiskasvanud tegid, oli see, et nad ignoreerisid targa lapse suud. Ükskõik kas enda sisemuses elava või mõne väljaspoolse terase lapse suud.
Ma ei kavatsenud seda teha. "

Kadri Kõusaar...Vaba tõus...

Homme lähen poodi ja ostan šokolaadi...