ja minu ema ka...

maja valge aiaga...täiuslik abikaasa...kaks last ja koer ja kass kah...
helesinine unistus...kuid võõras unistus...pole minu oma...

suure ringi küsimus...miks on tähtis unistada...loota?

ma ausalt ei tahtnud mingitest unistustest praegu rääkima hakata...aga mul jõudis juba meelest ära minna, miks ma siia blogi praegu üldse tulin...tahtsin midagi kirjutada, aga lihtsalt ei suuda meenutada enam...nojah...seniilsus hakkab vaikselt endast märku andma...

...ja "Love actually" on hea film..."Ja minu ema ka"...aga mõned asjad jäävad jälle eluks ajaks meelde...

minu uue aasta lubadus: luban, et ei luba mitte midagi...(no kui vähegi võimalik)...;)

mäletan, et kui olin veel väike laps...siis käisime tihti ka talvel maal (nüüd oleme ainult suvel seal)...ja see vana maja oli suht külm...ja siis issi tegi alati suurde ahju tule ja me kõik kuulasime tule prõksumist...õigemini puude prõksumist...see oli meile unemuusikaks...ja siis kui oli aeg voodisse minna, siis voodi oli külm...ja emme võttis alati mu teki ja hoidis seda vastu ahju...ja siis ma läksin voodisse ja emme pani mulle sooja teki peale....ja see ongi see, mis jääb meelde...
vahel mõtlen, et mu lapsepõlv oli liiga hea ja turvaline ja soojust täis...nüüd ma olengi selles kinni...ei suuda lahti lasta...tahan tagasi...olla igavesti laps...

aga nüüd väike reis unenägude salajasse maailma...

...ja joonistada tahaks ka osata...

Marion Raven...Here I am...