roosad esmaspäevad...

kunagi ammu ammu...kui veel väike olin...siis oli üks lugu, mis mulle tohutult meeldis...seda lugu sain ma ka ülimalt harva kuulata...Lambada oli selle loo nimi...
nüüd on see lugu mul olemas ja põhimõtteliselt saaks ma seda lõpmatuseni kuulata...aga nüüd ei ole see enam see, mis ta oli väiksena...nüüd ei tekita see lugu mingeid erilisi emotsioone...peale ühe pisikese mälestuse...ja mind paneb ikka imestama, kui erinev on lapse ja täiskasvanu maailmapilt...arusaam asjadest jne...
...ja ma ei saa enam mitte kunagi olla laps...

...ja seda ka veel et...pole mõtet endale liiga ilusaid ja täiuslikke illusioone luua...muidu võib pettumus õige suur olla...